Inimpõlgusest ja tuleviku humanismist.

J.Tammo

Üha enam kostab hääli: kas inimkond suudab üle elada? James Loverlock, Gaia-hüpoteesi kaasautor, kirjutab: „... veel selle sajandi lõpul surevad meist miljardid, ja vähesed ülejäänud, soo jätkamiseks võimelised paarid peavad elama Artikas, kus kliima on üksnes osaliselt väljakannatatav.“ [1]

Suur hulk raamatuid kuulutab lähenevat katastroofi. Näiteks James Howard Kunstlers The Long Emergency: Surviving the Converging Catastrophes of the Twenty-First Century, Jared Diamonds Kollaps või Eugene Lindeni The Wind of Change: Weather and the Desturction of Civilizations. Kunstler väisab, et me elame pimedamal ajal kui 1938. aasta, enne II Maailmasõda.[2] Meedia räägib üha enam massilistest epideemiatest ja tihedalt asustatud rannikualade merre vajumisest. Nelja apokalüptilise ratsaniku asemel on meil tänapäeval tegemist terve ratsaväerügemendi maailmalõpu prohvetitega. Paljud nende nägemustest meenutavad meile Johannese Ilmutuse raamatu nägemusi, ainsa erinevusega, nad ei kõnele päästmisest. Nad kuulutavad lihtsalt inimese kadumist.

Muidugi on hirm maailmalõpu ees sama vana kui inimkond. Veeuputus ja Soodoma ja Gomorra hävimine on sügavalt talletatud inimkonna kollektiivsesse mällu. Kui varem olid maailmalõpu kujutlused enamasti religioosse iseloomuga, siis tänapäeval kannavad nad enamasti teaduslikku kuube. Patulanguse tagajärjed on asendunud looduse hävitamise tagajärgedega. Paradiisist ei heideta välja mitte keelatud vilja söömise eest, vaid nüüd lõpeb paradiis keelatud vilja ja paradiisi lagedaks söömisega. Lõpuks jääb kõrb. Ükskõik, millisest maailmalõpu tsenaariumist juttu poleks – olgu selleks siis kliimakatastroof, osooniauk, atomaarne saastumine või linnugripp – ikka on süüdi inimene. Üha enam räägitakse „ökotsiidist“, võrreldes nii keskonnakahjusid natside hävituslaagritega. 400 aastat vaadeldi inimese saavutusi looduse üle progressina. Täna nähakse selles kõiges suurimat ohtu meie tsivilisatsioonile. Öeldakse, et erinevad tsivilisatsioonid on juba 5000 aastat maa elusüsteeme hävitanud. [3] Kuid siis astutakse veel üks samm kaugemale süüdistades kogu lääne tsivilisatsiooni „spetsiesismis“ s.o. omaenda liigi liikmete huvide soosimises ja teiste liikide liikmete huvide eiramises. [4] Enamus keskkonnakaitsjaid näeb inimestes planeedil Maa kahjulikke võõrkehi. Häda peamise põhjusena nimetatakse meie liigi „antropotsentrismi“. Endine Briti keskkonnaminister Michael Meacher nimetas inimesi planeet Maad tabanud viiruseks.

Uus inimvaenulikkus

Kenti Ülikooli sotsioloogiaprofessor Frank Furedi leiab, et see kuivõrd vähe me endasse veel usume leiab oma väljenduse ökoloogilises mõtlemises.[5] Ta leiab, et inimest halvustav suhtumine levib ka paljudes teistes seostes. Üha suuremat hulka inimsuhteid vaadeldakse patoloogilistena. Näiteks haiglaslik armukadedus, enesesse kiindumine, parasiitlik klammerdumine vanemate külge jne. Kogu inimsuhete süsteem näib olevat täis kahjulikke aineid. Sotsiaalseid probleeme käsitlevad artiklid sarnanevad üha enam keskkonnakatastroofe kirjeldavate reportaazidega. Nii kasutatakse sotsiaalsete suhete kirjeldamisel üha enam mõistet „toksiline“. Levinud on sellised raamatute pealkirjad: Toxic Parents, Toxic Bachelors, Toxic People, Toxic Relationships And How To Change Them, Toxic Friends, Toxic Coworkers, Toxic Stress. Nende raamatute sõnum on alati sama: meie sotsiaalsed suhted on sama mürgitatud ja katki nagu meie keskkondki. Selline inimsuhete kirjeldus on loomulikult moraliseeriva iseloomuga. Varem kasutati siinkohal väljendusi nagu patt, mustus, roojasus või häbiplekk.

Viimasel ajal levinud misantroopial on suur mõju poliitikale. Kuid see, kes usub, et inimesed on mõistuspärased olendid, kes on võimelised konkureerivate seisukohtade vahel valikuid tegema, seisab jätkuvalt sõnaõiguse ja valikuvabaduse eest. See, kes oma kaaslasi enam ei usu ja ei usalda, astub tavaliselt välja rangete reeglite ja tsensuuri kasuks.

Nii on tsensuur pealetungil. Niinimetatud „Hate-Crime“ – seadustes kriminaliseeritakse isiklikke või poliitilisi hoiakuid. Eriti anglo-ameerika kultuuriruumis leiame üha rohkem „Speech Codes“ – avalikus ruumis kehtivaid keelereegleid. Inimesed olevat tundlikud nagu orhideed ja neid tuleb iga hinna eest väliste mõjutuste eest kaitsta. Kujutlus nagu suudaksid inimesed siiski ise hea ja halva vahel vahet teha ja sellele vastavalt tegutseda on kadumas.

Frank Furedi leiab, et hirm inimeses peituva kurja ees istub täna meie ühiskonnas sügavamini kui kunagi varem.[6] Maad võidab kujutlus nagu iga isa võiks olla potensiaalne lapsepilastaja või lihtsalt vägivaldne pereliige. Süveneb inimeste usaldamatus üksteise ja iseenese vastu. Kas õpetajat või lasteaednikku võib usaldada? Kas tuleks kohe politsei kutsuda kui lapsel on mõni sinine plekk? Suurbritannias uuritakse reeglipäraselt politseiliselt iga lastega tegelevat isikut. Sellest ei piisa. Juba kaalutakse, kas seda praktikat ei tuleks laiendada ka ülikoolidele.

Kahtlused inimlikkuses

Selle asemel, et 2006. a. oktoobris tähistada 300 miljonenda ameeriklase sündi, kurtis meedia põhiliselt maailma ja Ameerika mandri „ülerahvastumise“ üle. Charles Westoff Princentoni Ülikoolist pani sellele reaktsioonile punkti öeldes: „Maailm ei vaja enam inimesi.“
New-Age autor Carlene Spretnak väidab, et just humanism on tõelise ökoloogilise poliitika põhiline vaenlane.[7] Teised leiavad, et soovitud „vastutuseetika“ juurde kuulub tingimata „ülehumaniseeritud maailmast“ loobumine.[8] Sotsiaal- ja vaimuteaduslikes seminarides kõlab üha sagedamini renessansiajast ja valgustusest pärineva humanismi kriitika. Keskkonna eetikud ei unusta muidugi meelde tuletamast, et humanism ise kerkis esile judaistlik-kristlikust usulisest traditsioonist. Nii ütleb kuulus keskaja ajaloo professor Lynn White Junior oma artiklis „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured: „Eriti oma läänelikul kujul on kristlus kõige inimkesksem religioon, mida maailm on kunagi näinud.“[9] Ta väidab, et paganlikku animismi hävitades tegi kristlus võimalikuks looduse sellise ekspluateerimise, mille juures jäädi loodusobjektide tunnete suhtes ükskõikseks. Eriti oma õhtumaises versioonis võttis kristlus voluntaristliku iseloomu. Oma artikli lõpetab Lynn White Junior mõttega: „Kuna meie hädade juured on nii olulisel määral religioossed, peab ka vastumürk oma loomult olema religioosne, kas me seda nii nimetame või mitte. Me peame oma olemuse ja saatuse uuesti läbi mõtlema ja tunnetama.“[10]

Uusaegne humanism, mis alustas inimsuse kõrgete ideaalide nimel, on end enamasti sekulaarse või isegi ateistliku liikumisena defineerinud. See seisukoht leidis oma väljenduse ka 1933. a. avalikustatud Humanistide manifestis.[11] Ometi on just humanism kristlusest väljakasvanud sekulaarne liikumine. Usu asemel Jumalasse rõhutatakse siin usku inimesse ja tema mõistusse. Võitluse mõistuse võimaluste maksimaalse rakendamise nimel kutsus esile tõrjuva hoiaku religiooni.

Mõistes, et humanistlik antropotsentriline hoiak on enam kui kunagi varem ohus, leiab Frank Furedi, et ajalooline konflikt religiooniga ei ole humanismi jaoks praegu kõige olulisem. Religioon ei tohiks täna humanismile olla mitte niivõrd konkurent kuivõrd liitlane. Humanism ei saa olla inimese sekulaarne kultus, vaid avatud vaade maailmale, mis püüab inimkogemusest lähtudes jõuda tõe tunnetusele.
Või nii nagu nagu Jean-Paul Sartre kunagi märkis, et humanism ei ole mitte staatiline projekt vaid hoiak, mis realiseerib end inimliku subjektiivsuse rakenduses.[12]

Humanism ja dogma

Frank Furedi leiab, et kõige olulisem ja atraktiivsem humanistliku mõttelaadi tunnus on kivistunud mõttesüsteemidest loobumine. Samas nendib ta, et paljud eesrindlikud mõtlejad ei suutnud aastasadade jooksul humanismi kui dogma kiusatusele vastu seista.
Nad unustavad, et humanistid ei võidelnud religioosse pärandiga mitte sellepärast, et neil oleks olnud mingi eriline usk ilmalikkusesse, vaid sellepärast, et ajastule omased religioossed arusaamad takistasid tõe otsimise avatust. Nad olid kindlad, et tõde ei eksisteeri mingis kindlas vormis. Tõe tunnetamine eeldab tunnetuse pidevat avardamist ja süvendamist.

Humanismi antiikne juurestik asub kreeka filosoofias, nn. „teljeajastus“ (K.Jaspers), mis omas sarnaseid jooni nii Indias kui Kagu - Aasias. Seni valitsenud sugukonna religioonid oma jumalate ja lokaalsete loodusvaimudega ei rahuldanud enam kiiresti avarduvas maailmas elavat mõtlejat. Mitte juhuslikult ei kujune esimeseks õhtumaiseks kirjanduskangelaseks meresõitja ja seikleja Odysseus. Selleks, et leida kodutee, pidi ta ületama piire ja tundmatust. Antiikse humanismi esindajad mõistsid, et sugukonna, küla või üksiku rahva tõde ei saa olla universaalne.[13] Üha enam mõisteti, et kõik inimesed on vennad ja õed ja neil on ühine inimlik loomus. Või nagu Protagoras ütles: „Inimene on kõigi asjade mõõt!“

Kuid lokaalse tõe relatiivne iseloom ei tähenda veel seda nagu rajaneks humanism relativistlikul epistemioloogial. Humanism ei eita tõe objektiivsust. Humanism püüab tõde üha uuesti vastavalt aktuaalsetelt üleskerkinud küsimustele hoomata. Küsimused aga muutuvad ajas, ruumis ja sõltuvad inimkogemusest.

Niisiis humanismi tähendus ei seisne mitte selles, mille vastu ta seisab, vaid selles, mida ta oluliseks peab: see on usaldus inimkogemuse kui tunnetuse aluse suhtes.[14] Kogemusest omandatud tunnetus võimaldab inimesel muuta oma eluolukordi ja koos sellega ka üha uuesti oma inimeseksolemist kujundada. Just see mõtlemise ja sotsiaalse kogemuse suhe viib ühiskonna humaniseerumist edasi. Ühtlasi õpetab see meid olema aktiivselt vabad, loovad ja oma tegude eest vastutavad subjektid. Humanism ei anna meile valmis vastuseid küsimusele, kuidas asjad edasi lähevad, vaid võimaldab ja toetab protsesse, mille kaudu inimisiksus saab end väljendada ja uusi kogemusi omandada. Just sellepärast peavad tõelised humanistid oma ideed üha uuesti üle vaatama. See võib olla väsitav, kuid tuleviku seisukohast absoluutselt vajalik ülesanne.

Cicero kujundas ja muutis oma elu sisuks „humanitas’e“ ehk „inimlikkuse“ mõiste. Rooma humanitases kohtuvad „paedaia“ kultuur ehk „kasvatus“ ja „philantropia“ ehk „inimesearmastus“. Niisiis inimese inimlikkus ei ole endastmõistetavalt algusest peale olemas, seda tuleb arendada ja kujundada. Tõelist inimest veel ei ole, ta peab alles esile kerkima ja teda tuleb kasvatada.

Selline inimese esilekerkimine toimub ajalooliselt Naatsareti Jeesuses. Tema sõnumiks on „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ ja „Armasta oma vaenlasi.“ See sõnum kujuneb uue religiooni vaimseks tsentrumiks. Olulisem kui see sõnum ise, millele lähedasi vasteid võib leida ka Kagu - Aasiast, on Jeesus ise. Tema isikus inkarneerub uus teadvus. Evangelist Johannes ütleb, et Temas on Sõna lihaks saanud. Ta on inimene, kelle kohta Rooma keisri esindaja Pilatus pidi ütlema: - „Ecce Homo“ – „Vaata inimest!“ Pole ime, et Jeesusest kujuneb uue maailmareligiooni rajaja, kes pöördub eelarvamuste vabalt juutide, kreeklaste, egiptlaste, roomlaste, gallide ja germaanlaste poole. Ta on vennaks kõigile. Lynn White Junior leiab, et „kristluse võit paganluse üle oli meie kultuuri ajaloo suurim psühholoogiline revolutsioon.“[15]

Kristluse juurelt kerkisid esile sellised Euroopa filosoofilise humanismi rajajad nagu Pico della Mirandola, Petrarca, Erasmus Rotterdamist, Ulrich Huttenist, Melanchton jt., kes lisaks kristlusest pärinevale pöördusid kreeka ja rooma inimesepildi juurde. See uus Jumala ja inimese tahet rõhutav humanism lisab senisele õhtumaise üleolekutunde teiste rahvaste, kultuuride ja religioonide suhtes.[16] Hoogu sellisele vaatele annavad Ameerika ja teiste maade avastamine ning sellega seotud tehnilised avastused. Francis Bacon näeb uut ülesannet patulangusega kaotatud valitsuse taastamises looduse üle.[17] Reaalseks jõuks kujuneb see uus maailmakäsitlus Lynn White arvates aga alles 1850. a. paiku.[18] Kui seni oli loodetud kaotatu taastamist „lunastuses“ ja Jeesusesse Kristusesse uskumises, siis nüüdsest loodeti seda taastada teaduse ja praktika vahelise seosega. Usk muutub üha enam eraasjaks, mis puudutab vaid teispoolsust. Usk siinpoolsusse kujuneb progressi usuks – usuks Inimeste Riiki.[19] Ei ole juhuslik, et ökoloogia mõiste võetakse ingliskeeles kirjanduses esmakordselt tarvitusele 1873. a.[20] Ühelgi teisel olendil peale inimese pole õnnestunud nii kiiresti ja nii põhjalikult oma pesapaika rüvetada kui inimesel. Usk progressi ja Inimeste Riiki on diskrediteeritud.

Progressiusu keskmes seisid mõistus ja vabadus. Progress seondus eelkõige mõistuse valitsemisega. Mõistust ja vabadust vaadeldi siin endastmõistetavalt headena. Mõlemale kesksele mõistele mõeldi vaikimisi juurde vastuolu usu ja Kiriku vahel ning ajastu poliitiliste struktuuride piirangud. Katse kehtestada mõistuse ja vabaduse valitsus ei jäänud tulemata. Prantsuse revolutsioon kannab selle püüdluse esimesi magusaid ja kibedaid vilju. Tähelepanuväärsed on siinkohal I.Kanti kaks hinnangut. 1792. aastal kirjutab ta töö „Hea printsiibi võit kurja üle ning Jumalariigi asutamine maa peal“. Siin ütleb ta: „Kirikuusu järk-järguline üleminek puhtaks religiooniusuks on Jumalariigi lähenemine.“ [21] Ta leiab, et revolutsioonid võivad kirikuusu mõistuseusuks ülemineku progressi lähemale tuua. Niisiis „Jumalariik“, millest Jeesus rääkis, on saanud siin uue määratluse ja kohaloleku viisi. Tekib niiöelda uus „lähiootus“; „Jumalariik“ tuleb seal, kus „kirikuusk“ ületatakse ning vahetatakse välja „religiooniusuga“, palja mõistuseusuga. 1795. aasta kirjutises „Kõigi asjade lõpp“ näeme aga juba muutusi I.Kanti vaadetes. I.Kant kaalub nüüd ka võimalust, kas kõigi asjade loomuliku lõpu kõrval võiks äkki sisse tulla hoopis kõigi asjade loomuvastane, väärdunud lõpp. Ta kirjutab: „Kui ristiusk peaks kord jõudma selleni, et ta poleks enam armastusväärne... siis muutuks inimeste valdavaks mõtteviisiks selle tagasilükkamine ja vastustamine. Ja Antikristus ... alustaks oma valitsemist, mis küll jääb lühikeseks (ning tugineks nähtavasti hirmule ja omakasule); siis aga, kuna ristiusk on määratud saama üldiseks maailmausuks, kuid saatus ei soosi tema selleks saamist, tuleb moraalses mõttes sisse kõigi asjade (väärdunud) lõpp.“[22] Niisiis tajus valgustuse suurim esindaja ja kriitik väga hästi vabaduse ja mõistuse võidukäigu magusaid ja kibedaid vilju.

Valgustusaegne humanism tundis end kohustatuna võitlema riigi ja kiriku lahutatuse ja ilmalike väärtuste eest. Samas sai üha selgemaks, et humanismi tegelikeks vaenlasteks osutusid hoopis vastutustundetus ja misantroopia. Pärast 1789. aasta kodanlikku revolutsiooni jõudis kätte uue, proletaarse revolutsiooni aeg. Vaja oli uusi revolutsioonilisi hüppeid. K.Marx leidis, et pärast seda kui teispoolsuse tõde on kaotanud tähenduse, on vaja kehtestada siinpoolsuse tõde. Taeva kriitika muudeti maisuse kriitikaks, teoloogia kriitika poliitika kriitikaks. Kuid koos marksismi võiduga Venemaal ja paljudes teistes Ida-Euroopa maades ilmnes ka selle õpetuse põhimõtteline viga. Siin oli küll näidatud, kuidas kehtiv kord kukutada, kuid puudus kujutlus, kuidas asjad peaksid seejärel edasi minema. Leningi pidi tunnistama, et meister ei olnud midagi kirjutanud, kuidas asjad peaksid edasi minema. Kuid suurim viga seisnes selles, et inimene jääb alati inimeseks. Unustati, et vabadus sisaldab alati ka võimaluse kurja valida. Usuti, et kui majandus on korras, on iseenesest kõik korras. Tegelikult inimene ei ole lihtsalt majanduslike olude produkt. Inimest pole võimalik lunastada soodsaid majanduslikke tingimusi luues.

Täna elame me õhkkonnas, mida kujundab leviv usaldamatus inimkonna ja inimsuse suhtes. Selle õhkkonna põhjused ei ole religioossed, vaid puht ilmalikud. 18. sajandi lõpust alates muutus Jumala olemasolu eeldamine paljudele teadlastele üleliigseks. Positivistliku filosoofia levik ja rakendus teadusfilosoofias andis sekulaarsele progressiusule uut jõudu ja hoogu. Kuid suur pettumus ei saanud tulemata jääda. Seda põhjustas antihumanistlik majanduslik determinism. Ei ole oluline, kas selle esindajad olid kiindunud absoluutselt vaba turumajanduse või sotsiaalse turumajanduse propageerimisse. Hiljem on sellele lisandunud ökoloogiline determinism. Siin väidetakse, et iga inimese katse oma elu korraldada on algusest peale määratud läbikukkumisele, kuna see on loodusega vastuolus. Inimkonda kirjeldatakse siin destruktiivse liigina. Selles perspektiivis paistavad mõistus, tunnetus ja teadus paramatult problemaatilistena. Bioloog John Cairns ütleb: „Inimesed on kontrolli alt väljunud liik.“ [23] Selle hoiaku värvikamaks väljenduseks on Earth First kampaania loosung: „Neli jalga hea! Kaks jalga halb!“
Selline vaade näeb meie tsivilisatsiooni puhta ökoloogilise vandalismina.

Varasema humanismi kandvaks mõtteks oli progress. Täna ei leia me enam kusagil progressi mõtte tõsiseid kaitsjaid. Küll aga leiame kuhjaga progressi kriitikat, kuna just see olevat soodustanud inimlikku arrogantsust ja destruktiivsust. Teodor W. Adorno leiab, et progress olevat lähemalt vaadeldes progress kivilingust aatomipommini. Kuid võõrandumine progressi ideest on ühtlasi võõrandumine valgustuse kõige olulisemast eesmärgist. Tulemuseks on süvenev usk saatusesse ja puudulik tahe ühiskondlikku vastutust kanda. Ühiskonda kirjeldatakse üha enam ilma isiksusteta funktsioneeriva objektiivse nähtusena. Selle liikmed on nõrgad, haavatavad ja ohtlikud olendid. Usu kaotus inimese vabadusse, loovusse ja vastutusvõimesse toob endaga kaasa käegalöömise ja allakäigu meeleolud.

Humanismi humaniseerimine

Frank Furedi pakub alternatiivina humanismi humaniseerimist.[24] Ta leiab, et just selles misantroopia õhkkonnas tuleks uuesti taastada usaldus inimmõistusesse ja inimese vastutusvõimesse. See on tema arvates väljakutse, mille ees seisavad kõik humanistlikult mõtlevad inimesed. See olevat võrreldes mineviku suurte visioonidega küll väike, kuid siiski otsustava tähtsusega eeldus inimliku poliitika taassünniks. See tähendaks kindlasti inimkonna seniste saavutuste väärtustamist.

Eesrindliku mõtlemise keskmes peaks Furedi arvates seisma vankumatu usaldus inimese võimete suhtes. Muidugi ei tähenda see seda, et inimesed võivad ikkagi destruktiivselt käituda. Kuid me peaksime lähtuma sellest, et eelmise sajandi kohutavad katastroofid, kaasaarvatud Holocaust, ei olnud mitte progressi hind, vaid puuduliku progressi tagajärg. Meie käesolevad probleemid ei ole mitte mõistuse, tunnetuse ja teaduse kasutamise, vaid nende ebapiisava kasutamise tagajärg.

Frank Furedi leiab, et toimuma peaks humanismi humaniseerumine. See tähendab, et humanism peaks arvesse võtma kogu inimkogemuse reaalse vastuvõtuala. Progress realiseerub alati läbi inimese subjektiivsuse. Me vajame humanismi, mis ei oleks enam dogma, vaid perspektiiv.

Me vajame tasakaalustatud vaadet ühiskonnale, mis väldiks probleemide liialdamist ja tunnustaks seniseid saavutusi. Eelkõige tuleks lähtuda sellest, milliseid vigu me poleks ka teinud, me võime neist vigadest õppida, kuidas edasi minna. Subjekti taasavastamine ei eelda mingit grandioosset filosoofiat, vaid isiksuse tugevdamist ja humanismi humaniseerimist.

Sama teemat käsitleb paavst Benedictus XVI oma etsüklikas „Lootuses päästetud“ (Spe salvi). Ta kirjutab:“Mis puutub kahte suurde teemasse „mõistus“ ja „vabadus“, siis siin võime üksnes osutada nendega seotud küsimustele. Jah, mõistus on tõesti Jumala suur and inimestele ning mõistuse võit mõistusetuse üle on ka kristliku elu eesmärk. Aga millal valitseb mõistus tõeliselt? Kui ta on Jumalast lahutatud? Kui ta on muutunud Jumala suhtes pimedaks? Kas oskamise ja tegemise mõistus on kogu mõistus? Kui progressil on progressiks olemiseks vaja inimkonna moraalset kasvamist, siis on oskamise ja tegemise mõistust sama tungivalt tarvis täiendada mõistuse avamisega usu päästvatele jõududele, hea ja kurja eristamisele. Ainult nii saab temast tõeliselt inimlik mõistus. ... Ja „vabaduse“ teema puhul tuleb meelde tuletada, et inimese vabadus nõuab alati paljude vabaduste koos eksisteerimist.“ [25]

Uskuda inimesse

Misantroopia ähvardab meid paisata uude tumedasse ajastusse, kus me kõiki, kaasaarvatud iseennast kardame. Meie ees on valik, kas leppida valitseva fatalismiga või vastupidi: uskuda iseendasse, oma kaasinimestesse ja Jumalasse, selleks et kujundada inimväärsemat tulevikku. Vabadus nõuab veendumusi, kuid veenumused heast ja kurjast, mõistuse, vabaduse ja loovuse suurusest ei ole olemas lihtsalt niisama. Need tuleb igal üksikul ja kogukonnal ikka ja jälle kätte võita

Kõik sõltub sellest, milline on meie pilt inimesest. Kui inimene pole meie jaoks midagi muud kui vastik kahjur, hakkame me iga probleemi, olgu selleks siis linnugripp või hariduse kriis, nägema lõksuna. Kaasajal valitsev vaimne pessimism ja postmodernne juurtetus takistab meid eesseisvad probleeme lahendamast. Küsimus ei seisne selles, kas me 21. sajandit üle elame, vaid selles, kas meie usk inimkonda säilib. Me peame taas avastama inimese isikliku vabaduse loovuse ja vastutusvõime.

Lynn White Junior leidis, et vahest peaksime me ökoloogilise ja humanistliku maailmapildi puuduvat ühenduslüli otsides mõtlema „kristluse ajaloo suurima teisitimõtleja peale pärast Kristust: pühale Franciscusele Assisist. Võti Franciscuse mõistmiseks leidub usus alandlikkuse voorusesse – mitte ainult indiviidi, vaid inimese kui liigi puhul. Franciscus üritas inimest kogu loodu ainuvalitseja troonilt tõugata ja rajada kõikidele Jumala loodud olendite demokraatia. ... Tema arusaam loodusest ja inimesest tugines ainulaadsele kõikide elusate ja eluta asjade panpsühhismile, milles kõik on loodud ülistama oma transtsendentset Loojat, kes kosmilise alandlikkuse ülima žestina sai lihaks, lebas abituna sõimes ja rippus surevana ristil.“[26]

Inimesed ei ole inglid, nad teevad ikka ja jälle kohutavaid vigu. Kuid tõsiasi, et me neid tegusid põlastame, näitab, et me oleme võimelised ebaõiglusega võitlema. Veelgi enam inspireerivad meid selleks aga inimkonna parimad esindajad, kes valgustavad meie teed oma tarkuse ja armastusega. Kõige muu juures ütlevad nad meile ikka ja jälle, et inimest ei lunasta mitte ainult teadus ja materiaalne progress. Inimese lunastab ennastohverdav armastus oma liigikaaslaste, kogu loodu ja Looja vastu. Just armastuses, mis ületab isegi vaenu ja surma joone, leiab meie inimlik vastutus ülima väljenduse.

Olla inimene tähendab olla avatud inimelu kõigile dimensioonidele ja püsida inimkonna vaimse kasvu teljel. Aidaku meid selles suures ja igaveses ülesandes Looja Jumal!


Pärnus
20. jaanuar 2008.a.

[1] James Lovelock: „The Eart Is About To Catch Fever That May Last As Long As 1000 Years“ in: The Independent, 16.1.06.
[2] James Howard Kunstler: The Long Emergency; Surviving The Converging Catastrophes Of The Twenty-First Century, Atlantic Books, London 2005.
[3] Thomas Lough: „Energy, Agriculture, Patriarchy and Ecocide“ Human Ecology Review, Vol. 6,2/99
[4] Peter Singer, Kõik loomad on võrdsed ... (Tõlk. A.Vaher) Originaal: „Are Animals Are Equal ... New York: Avon, 1975. Kogumikus: Keskonnaeetika võtmetekste. Toim. A.Vaher,R.Keskpaik ja Külli Keerus. Tartu 2008 lk 70
[5] Frank Furedi, Wider die moderne Menschenverachtung! - http://www.novo-magazin.de/83/novo8332.htm
[6] Frank Furedi, Wider die moderne Menschenverachtung! - http://www.novo-magazin.de/83/novo8332.htm
[7] Tsit. Peter Zeger’i: „The Dark Side of Political Ecology“: Communalism: Internatsional Journal for a Rational Society, 12/02, Lk 2.
[8] William Schweiker: „The Ethics of Resopsility and the Question of Humanism“ : Literature & Theology, Kõide. 18, Nr 3/04, lk 252
[9] Lynn White jun. Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juures. Originaal:The Historical Roots of Our Ecological Crisis. – Science. 1967, 155. Tölkinud S.Ratasepp. Kogumikus: Keskonnaeetika võtmetekste. Toim. A.Vaher,R.Keskpaik ja Külli Keerus. Tartu 2008 lk 44
[10] [10]Lynn White jun., lk 50
[11] „A Humanist Manifesto“ : The New Humanist, 5/33
[12] Jean-Paul Sartre: „Der Existenzialismus ist ein Humanismus“, Vorlesunges aus dem Jahr 1946
[13] Franz-Johannes Litsch, Die Entdeckung des Menschen. - http://www.buddhanetz.org/dharma/humanismus.htm
[14] Frank Furedi, - Wider die moderne Menschenverachtung! - http://www.novo-magazin.de/83/novo8332.htm

[15] [15]Lynn White jun. Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juures. Originaal:The Historical Roots of Our Ecological Crisis. – Science. 1967, 155. Tölkinud S.Ratasepp. Kogumikus: Keskonnaeetika võtmetekste. Toim. A.Vaher,R.Keskpaik ja Külli Keerus. Tartu 2008 lk 43
[16] Franz-Johannes Litsch, Die Entdeckung des Menschen. - http://www.buddhanetz.org/dharma/humanismus.htm
[17] Francis Bacon, Novum Organum I lk 129
[18] [18]Lynn White jun. Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juures. Originaal:The Historical Roots of Our Ecological Crisis. – Science. 1967, 155. Tölkinud S.Ratasepp. Kogumikus: Keskonnaeetika võtmetekste. Toim. A.Vaher,R.Keskpaik ja Külli Keerus. Tartu 2008 lk 38
[19] Francis Bacon, New Atlantis.
[20] Lynn White jun. Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juures. Originaal:The Historical Roots of Our Ecological Crisis. – Science. 1967, 155. Tölkinud S.Ratasepp. Kogumikus: Keskonnaeetika võtmetekste. Toim. A.Vaher,R.Keskpaik ja Külli Keerus. Tartu 2008 lk 38
[21] Imanuel Kant, Werke IV, toim. W. Weischedel (1956), lk 777
[22] I.Kant, Das Ende aller Dinge, teoses : Werke VI, toim. W.Weischedel (1964), lk 190
[23] J.Cairns: „transitions: Speculative Futures for Homo Sapiens“; Science and Society, Kõide 3, Nr 2/05, lk.4
[24] Frank Furedi, Humanismus für unsere Zeit. - http://www.novo-magazin.de/86/novo8612.htm
[25] Benedictus XVI, Lootuses päästetud. Tallinn 2008 lk 35
[26] Lynn White jun. Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juures. Originaal:The Historical Roots of Our Ecological Crisis. – Science. 1967, 155. Tölkinud S.Ratasepp. Kogumikus: Keskonnaeetika võtmetekste. Toim. A.Vaher,R.Keskpaik ja Külli Keerus. Tartu 2008 lk 48, 49

Universumi lõpp

Universumi lõpp ja inimese täiskasvanuks saamine





Joosep Tammo

EKBK Liidu president, Pärnu Immaanueli koguduse pastor, õppejõud





Moodne ajastu, mis kestis ligi 500 aastat, veenis oma lapsi eelkõige selles, et maailm on uni-versum. Templid, kus seda usku kuulutati, olid uni-versiteedid. Seal valitsesid universaalsed väärtused, usk õiglusesse ja intellekti. Seal kuulutati uut rahu ja heaolu ajastut. See usk kasvas ja õitses ja leiab tänaseni poolehoidjaid. Dr. Denton Lotz on selle usu kokku võtnud [1] 23. Taaveti laulu parafraseeringusse: “Teadus on mu hingekarjane, mul pole millestki puudust. Ergonoomika aasale paneb ta mind lebama. Tema kosutab mu hinge ja saadab mind psühhiaatri juurde, kus ma saan teada, et minuga on kõik korras ja sinuga on kõik korras. Ta taastab mu identiteedi ja enesest arusaamise. Ka kui ma kõnniksin läbi traumapunkti ei oleks mul komplekse, sest Freud on näidanud mulle mu illusioone. Ratsionalism ja tark teadlane on valmistanud minu jaoks uue antibiootikumi pisikute silma all. Seepärast ma naudin elu ja elan ühest spordimängust teiseni ja naudin Olümpiamänge igavesti.”
Ühesõnaga Jumal on surnud, elagu universaalne inimene ja tema ratio! Kuid Fr.Nietzsche, kes kuulutas Jumala surma, sõnastas veel kaks prohvetlikku sõnumit: Esiteks XX sajandil läheb lahti üleüldine hullus ja teiseks XX sajand saab olema kõige verisem sajand ajaloos. Nietzsche tajus küllaltki selgelt loogilist seost Jumalasse mitteuskumise ja inimese käitumise vahel.
Alates 1914.aastast hakkasid need prohveteeringud täituma. I Maailmasõda algas valgustusele omase usuga, et moodsad relvad võimaldavad kiire, väheste kaotustega ja jõulise lahenduse kõige keerulisematele poliitilistele ja majanduslikele probleemidele. Tulemuseks oli see, et parimad Lääne teadlased surid Prantsusmaa kaevikutes üksteist gaasiga mürgitades.
Seda vapustust peegeldasid pea kõik möödunud sajandi alguse teaduse ja kultuuritegelased. Lin Yutang, konfutsianist, hiljem kristlane, on seda kokku võtnud järgmiselt: “Stravinsky naeris välja harmoonilisuse, Gertrude Stein hävitas grammatika, E.E. Cummings hävitas kirjavahemärgid, Lenin hävitas demokraatia, Joyce hävitas keelemurde ja Dali meelemõistuse. Igaüks rebis lahti midagi ja seda tehes sai üldise kiiduavalduse osaliseks.”[2]
Esimesele vaatusele järgnes teine, uus maailmasõda, Holocaust, sunnitöölaagrid, Vietnam. XX sajand “tootis” rohkem ohvreid, rohkem langenud sõdureid, rohkem hukatud kodanikke ja tapetud tsiviliste, poliitilisi vange kui ükski eelmine sajand oleks seda suutnud ette kujutada[3]. Kogu selle põlvkonna märksõnaks kujunes “lahinguväli”. Sellel lahinguväljal hukkus usk valgustusse, hukkus universum (uni-verse) ja sündis multi-verse (paljusust taotlev maailm).

Usk progressi lõi kõikuma, algas moodsa ajastu loojang. Üha enam sai selgeks ka see, et loodusteaduslik meetod, mida olid ülistanud materialistid ja positivistid, ei saa olla ainus ja absoluutne tee tõe juurde. Jean Guitton on juhtinud tähelepanu sellele, et “1927. aasta kujunes teadusliku mõtlemise ajaloos tähendusrikkamaiks. Sel aastal sõnastas Heisenberg määramatuse printsiibi, Lemaitre esitas teooria universumi paisumise kohta, Einstein pakkus välja ühtse väljateooria ja Teilhard de Chardin avaldas oma töö esimesed osad. Samal aastal toimus ka Kopenhaagenis kongress, kus pandi ametlik alus kvantteooriale.”[4] A.Einstein kirjeldas seda järgmiselt: “Oma elu pika järelemõtlemise vältel olen tulnud järeldusele, et oleme asjade tõelisest tunnetusest lõputult kaugemal kui enamus inimesi aimab. Me liigume pettuste meres.”
Sellele arengule andis hoogu juurde keeleteaduse areng. Mõisteid ei vaadeldud enam staatiliste üksustena, vaid dünaamiliste konstruktsioonidena, mida igaüks erinevalt kasutab ja mis üksnes komplekses protsessis omavahel lähenevad.
Viimase sammu astus 1979. aastal Jean Francois Lyotard oma teosega La Condition postmoderne.[5] Selle väikse seni tundmatu prantsuse filosoofia traktaadiga algas Euroopa postmodernismi ajalugu. Peaideeks on siin mõte, et on kätte jõudnud suurte, epohheületavate ajaloojutustuste, nn. “metajutustuste” lõpp. Ei ole enam ühte lugu, vaid on palju lugusid, mis ei ole taandatavad ühele superloole. Lyotard ülistas heterogeensust ja ebakõlade positiivset mõju loomingule. Igasugune konsensuse taotlus on kahtlane, sest sellesse on alati peidetud kellegi soov võimu haarata. Iga kooskõla on ideoloogia ja ideoloogiate võitlus viib sõdadeni. Postmodernism ütleb, et on mures ühiskonna pärast, mitte indiviidi pärast.
Nõnda sündiski ilma absoluutideta, relatiivsust ja kõige sobivust ülistav multiversum, milles mõistus asendus kogemusega. See on hiiglaslik simulaakrumite [6] kärg. Multiversumis valitseb põhimõte: Kui miski tundub olevat hea, siis tee seda! Relativism võtab ise kohtumõistja rolli ja raske on meilgi vabaneda sellest korrektse käitumise “hullusärgist”.
Peapiiskop Jaan Kiivit[7] on nimetanud seda uut sallivust “agressiivseks ideoloogiaks”, millel on kaugeleulatuv negatiivne mõju hariduskorraldusele ja kultuurile. See uus sallivus alavääristab õppimistulemusi, teeb tühjaks hariduse sisu, kirjutab ajalugu ümber, eirab elu põhiantusi, räägib musta valgeks, kitsendab inimeste vabadusi ja eitab vanemate õigusi.
Erwin Mode [8] tsiteerib Euroopa hinge uusi arenguid kirjeldades Laotsed (XVIII):[9]
“Suurest kulgemisest hälbides
ilmus õiglus inimlikkus
Targutuste väitlemiste ilmudes
Ilmus ka suur valskus
Lähedaste üksmeele kadudes
Ilmus perekonnameel
Riigi segaduse kasvades
Ilmusid riigitruud alamad.

Kuidas saada täiskasvanuks lapsikus ühiskonnas?

Sellel uuel hullusärgil on palju omadusi. Üks on aga selge, et see sobib eriti lapsikule, alaealisust ülistavale ühiskonnale. Sellises ühiskonnas ei taha keegi olla täiskasvanud ja vanemate klassikalised ülesanded jäetakse täitmata. Keegi ei soovi võtta endale vastutust kasvatuse ja traditsioonide hoidmise eest, ei tunnistata ühishuvisid ja –kohustusi, naudinguprintsiip astub reaalsustunde asemele. Tahtmatus täiskasvanuks saada avaldub kõiges. Frank Pittmann ütleb selle kohta: “Me ei teagi tänapäeval enam, mis täisealiseks olemine tähendab, kuna ei ole enam küllalt täiskasvanuid, kes suudaksid seda meile näidata.”[10] Meile eelnenud põlvkond ei ole selleks enam võimeline, sest me elame permanentses muutuste seisundis. Elu on muutunud komplekseks, sageli kaootiliseks vooluks, mida üksik suudab kontrollida veel vaid tinglikult. Sellel uuel maailmal puudub kasutamisjuhend. Järelikult me peame õppima täna saama uut moodi täiskasvanuiks.
Frederic M.Hudsoni [11] järgi on inimene täiskasvanud kui ta on


¨ Väljakujunenud eneseusalduse ja eneseteadvusega,
¨ Teistest huvitatud ja suudab neid objektiivselt kuulata,
¨ Suudab oma tundeid kohaselt väljendada,
¨ On võimeline tänu ja tunnustust väljendama,
¨ Suudab olulise ja ebaolulise vahel vahet teha,
¨ Teab, et tal on autoriteet,
¨ Suudab kriitikat taluda ja kritiseerida,
¨ Mõtleb ikka ja jälle oma elu mõtte üle järele,
¨ Püüab oma probleemidele leida kohaseid lahendusi ja ei delegeeri neid ülesannetena teistele,
¨ On koostööks ja meeskonnatööks võimeline,
¨ Kultiveerib oma elus pidet pakkuvaid rituaale,
¨ On orienteeritud tulevikule,
¨ Hoolitseb selle eest, et rõõmsameelsusel ja pidulikkusel oleks elus küllalt ruumi,
¨ On võimeline sügavateks ja püsivateks intiimseteks suheteks,
¨ On võimeline ütlema “ei”,
¨ On valmis kompromissideks, kuid pole seejuures konformist,
¨ On valmistunud muutusteks,
¨ Paneb status quo alati küsimuse alla,
¨ Ei karda vigu teha ja tolereerib ka teiste vigu,
¨ On alati uute ressursside ja informatsioonide otsingul, mis võiksid aidata lahendada elu probleeme.
On selge, et need omadused ei ilmu ühe korraga ja teatud kindlas vanuses. Täiskasvanuks saamiseks ei ole instant-retsepti. Ursula Nuber[12] väidab, et täiskasvanuks saamise ja olemise nimel tuleks kogu elu õppida järgima seitset põhimõtet:

1. Õpi olema muutuste suhtes kannatlik!
Kuna muutused toimuvad terve elu vältel, siis tuleb meil arvestada, et meie rollid ja identiteet on allutatud neile muutustele. Olgem siis kannatlikud muutuste suhtes iseendas ja ümbruskonnas.

2. Õpi olema autonoomne!
Tunne, “Mina olen siin, ja sina oled seal.” on üks olulisemaid täiskasvanuks olemise tunnuseid. Me ei ole seni täiskasvanud, kuni ei suuda olla teistest sisemiselt sõltumatud. Meeleheitlik protest olemasoleva korra ja autoriteetide suhtes on üks selle sisemise ebakindluse väljendusi. Rahu ja tasakaalu säilimine kõige erinevates olukordades kõnelevad sügavast iseseisvusest.

3. Õpi vanemakssaamist tunnustama!
Tõeliselt täiskasvanud ei klammerdu nooruse külge. On täiskasvanuid, kes muutuvad naeruväärseteks noortekarikatuurideks ise seda märkamata. Mitte igavene nooruslikkus, vaid küpsus ja elukogemused on tõelised väärtused.

4. Õpi vastutama!
Tõeliselt täiskasvu ei stiliseeri end kunagi ohvrina. Nad ei ütle kunagi, et nende vanemad ja õpetajad on selle või tolle ebaõnnestumise eest vastutavad. Nad püüavad teisi mõista, kogu vastutust ise kandes.

5. Õpi hoolitsema järeltuleva põlvkonna eest!
Me ei ole ühepäeva liblikad. “Generatiivsus” annab meie elule püsivuse. Seejuures võiksime vahet teha biloloogilise generatiivsuse (omaenda laste eest hoolitsemise), vanemliku generatiivsuse ( võõraste laste eest hoolitsemise), tehnilise generatiivsuse (oskuste ja teadmiste vahendamise) ja kultuurilise generatiivsuse ( kultuuriliste väärtuste edastamise ) vahel. Ühesõnaga sisemiselt täiskasvanu ei ütle kunagi: “Pärast mind tulgu või veeuputus.”

6. Õpi esitama küsimusi oma soolise rolli suhtes!
Aeg, mil mehed pidasid jahti ja võitlesid lahinguväljal samal ajal kui naised hoidsid kodu ja kasvatasid lapsi, on möödunud. Mida tähendab olla tänapäeval “mehelik” ja “naiselik”? On vaja elu õppima nägema ka vastassoo perspektiivist, et paremini leida oma koht ja ülesanne.

7. Õpi ebakindlusest tegema voorus!
Maailm, milles elame, pakub näivat kindlust. Oskus kahelda ja kannatlikult läbida ka uduseid aegu võib osutuda vooruseks. Väldi kiireid ja tooreid hinnanguid iseenda ja maailma suhtes.

Küsimusele, kuidas elada “hukkuvas universumis” täiskasvanuna, võiks läheneda veel ühest perspektiivist. “Pime” keskaeg kirjeldas inimest ratsionaalse, emotsionaalse ja tahtevõimelise olendina[13]. Inimest nähti mõtleva, tundva ja tegutsevana. Me ei vaja mitte ainult ortodoksiat, õiget doktriini, mitte ainult ortopraksiat, õiget tegutsemist, vaid ka ortopathost, õiget tunnet.[14]
Nähes oma sõpra “pilve” langemas, me mitte ainult ei mõista, et see pole õige, me mitte ainult ei nuta koos temaga kui ta “pilvest” ärkab, vaid me teeme kõik koos tema enda, oma sõprade ja valitsusega, et ta päästa elule.
Jumalik tahe on, et me hoiaksime koos oma pead, oma südamed ja käed!
Lõpuks on kohane meenutada apostel Pauluse soovi hellenistlikult multi-kultuurseile efeslastele, et me “saaksime täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetuse tuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus” Ef 4,13-15





Tagasi sisukorda

________________________________________________________________________________________________







[1] Dr Denton Lotz, Pärast valgustusajastut ja postmodernismi, Ettekanne Dallase Baptisti Ülikooli audoktori kraadi vastuvõtmisel, 27.09.2000
[2] Lin Yutang, From Pagan to Christian , lk 182
[3] Jürgen Habermas, Kann man von Katasrofen lernen?, Glück und Gerechtigkeit, Hrsg. Von Ruthard Stäblein, Inseln Verlag 1999.
[4] Jean Guitton, G.ja I.Bogdanov, Jumal ja teadus, Tartu 2000, lk 134
[5] Jean-Francois Lyotard, EA Paris 1979
[6] Jean Baudrillard, Simulaakrumid ja simulatsioon, Kunst 1999, lk 175
[7] Jaan Kiivit, Evangelism antievangeelses maailmas. Kuulutaja, Nr 3 2001, lk
[8] Erwin Mode, 2000 Jahre Christentum und europäische Kultur., Styria 1999.a. lk 179
[9] Lao-Zi, Daodejing, Tõlk.L.Mäll, Loomingu Raamatukogu”, Perioodika, 1979 lk.22
[10] Frank Pittman, Grow up! How taking responsibility can make you a happy adult, St. Martin’s Ptress, New York 1998
[11] Frederic M.Hudson, The Adult Years, Mastering the Art of Self-Renewal. Jessey-Bass, San Francisco 1999
[12] Usula Nuber, Die schwierige Kunst, ei Erwachsener zu sein, Psychologie Heute, aprill 2001, lk 25-27
[13] Dtv-Atlas zur Philosophie, GmbH&Co.KG, München 1991, lk 85
[14] Denton Lotz, samas