Nagu talvine aed.

Üks kesk-aja tähelepanuväärsemaid luuletajaid, pärslane Rumi (1207-1273), kelle jalge ees õppisid nii juudid kui kristlased, on öelnud: „Ära usu, et talvine aed on kaotanud elu joobe. Ta on vaikne. Aga juured seal sügaval on vägagi mässulised.“ Just sellise talvise aiana tundub mulle, on meiegi advendi aeg. Lühikesed päevad, lõputu hämarus ja pimedus, vihm ja lörts. See aeg on vaikne ja külm, sügavuses siiski mässav ja uue elu ootusest joobunud.

Sellesse vaikusse astume uuel kirikuaastal Markuse evangeeliumiga. Evangelist Markus, kelle sümboliks on lõvi,  saadab meid alanud kirikuaastal igal pühapäeval läbi talve ja kevade, suve ja sügise. Milline on selle evangeeliumi sõnum meile? Iisraeli rahva jaoks katastroofilisel Rooma impeeriumi vastase ülestõusu ja sellele järgnenud Jeruusalemma hävingu ajal sünnib Markuse sulest ilmselt Jeesuse elu esimene ja lühim kokkuvõte. Kolmandik sellest on Jeesuse Kristuse kannatuse ja surma lugu.

Markuse evangeelium algab sõnadega „Jeesuse Kristuse Jumala Poja evangeeliumi algus.“ (1:1) Ükski teine Uue Testamendi teos ei nimeta ennast selliselt. Alates Tertullianusest (II saj.p.Kr.) nimetatakse ka teisi Jeesuse elu kirjeldusi evangeeliumideks. Sõna „evangeelium“ pärineb kreeka keelest ja tähendab keisrikojast lähtuvat „rõõmu- või võidusõnumit“. Sellist sõnumit kuulutati pärast võitu mõne rahva üle või ka valitseja järeltulija sünni puhul. Markus aga jutustab vastukaaluks Rooma impeeriumi vägivaldsetele lugudele Jumala Poja loo. See on teistsugune kui selle maailma lood. Jeesus ei rõhu, vaid vabastab, tervendab ja toidab hädalisi, kogub rahvast ja kuulutab Jumala ligiolu. Tema tegevus algab sõnadega: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (1:15) See, mis järgneb, on jutustav teoloogia. Keset ajastule omast talvist aeda kõnnib jutustaja koos Jeesusega läbi kõrbe, Galilea ja Kaisarea Filipi Jeruusalemma. Seal antakse Jumala Poeg inimeste kätte… Tulemuseks on kannatused ja surm. Ülestõusnud Jeesuse haua juures annab ingel naistele sõnumi: „Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles.“ (16:7) Seda sõnumit võib kaheti mõista. Esmalt sõnasõnalt jüngrite võimalusena kohtuda Jeesusega Galileas. Kuid seda võib mõista ka üleskutsena lugeda Markuse evangeelium veelkord otsast peale läbi, et paremini mõista, kes Jeesus tõeliselt on.

Tänaseski kannatusterikka ja kartliku elu aias küsib ta meilt ikka ja jälle: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ Sellele küsimusele koos Markusega eeloleval aastal vastust otsides kohtume me elu mässava sügavuse ja Jumala joovastava ligioluga.

Pärsia müstikul Rumil oli õigus. „Ära usu, et talvine aed on kaotanud elu joobe. Ta on vaikne. Aga juured seal sügaval on vägagi mässulised.“

Need mässulised juured kannavad uue elu sõnumit: „Ära karda, usu ainult!“ (5:36) ja kui pime saab kord nägijaks ütleb ta: „Mine, sinu usk on su päästnud!“ (10:52)  

Soovin meile kõigile õnnistatud teed läbi talvise, kevadise, suvise ja sügisese aia!  

Joosep Tammo