Almused

Eesti kultuuriruumis ei räägi me enam ammu almuste jagamisest. Almuste jagamises peituks nagu mingi üleolek. Almustest elamine ehk kerjamine oleks nagu midagi häbiväärset ja alandavat. Meie armastame rääkida rohkem heategevusest. Kuid süvenegem hetkeks asja sisusse. Sõna ’almus’ tuleb eesti keelde ilmselt alamsaksa sõnast almese, kirikuladina sõnast eleemosyna, mis omakorda tuleb kreeka sõnast eleemosyne, mis tähistab kaastunnet.

Püha Eliisabet almuseid jagamas

Kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes tähistatakse sellega halastavat Jumalat või inimesi, kellel on võime kaasinimestele kaasa tunda. Materiaalne abi on kõige väärikam empaatia väljendus.

Piibel kirjeldab Jumala armastust inimeste vastu. Sellest lähtuvalt on almuste jagamine ja halastusteod osa meie sarnasusest Jumalaga (Imitatio Dei).

Vana Testament kirjeldab mitmesuguseid almuste jagamise vorme. "Ära korja tühjaks oma viinamäge ja ära nopi üles oma viinamäe varisenud marju: jäta need kehvale ja võõrale! Mina olen Issand, teie Jumal!" (3Ms 19:9-10) või "Kui sa raputad oma õlipuud, siis pärast ära otsi oksi läbi; see jäägu võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele!" (5Ms 24:20)

Veel on öeldud, et iga kolme aasta tagant tuleks kümnendik saagist anda neile, kel maad pole. "Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse! Siis tulgu leviit, sest temal ei ole osa ega pärandit koos sinuga, ka võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis, et Issand, su Jumal, sind õnnistaks kõigis su kätetöis, mida sa teed!" (5Ms 14:28-29)

Almuste jagamine on eriline jumalateenistuse viis. Jeesus annab almuste jagamise põhimõtte: "Ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!" (Mt 6:3-4) Niisiis almused omandavad tõelise väärtuse juhul kui nende jagamine on isetu, vabatahtlik (Lk 6:30) ja ei oota vastutasu (Lk 6:35;14:14).

"Su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!" Mt 6:4

Apostel Paulus seob almuste jagamise kristlaste ühtsust näitava suurprojektiga. Ta kutsub üles kõiki kristlasi annetama hädas olevale Jeruusalemma kogudusele. Ta kirjeldab seda "diakoonia" (2 Kr 8:4) ja jumalateenistusena ehk "liturgiana" (2Kr 9:12). Nõnda võime meiegi almuseid jagades järgida Kristuse heasüdamlikkust kaasusklike ja kõigi inimeste vastu.