Kuulutada jõulude saladust

 Lk 2:22-40

Esmasündinu esitamisel templis kohtavad vaga Siimeon ja naisprohvet Hanna igatsusega oodatud vastsündinud maailma Päästjat. Nad näevad, et nende unistus on täitunud ja kuulutavad seda julgelt ja rõõmuga.  

ERE SILMAPILK

 Evangelist Luukas laseb meil kohtuda kahe vanuriga, kelle unistus näha Messiat täitub.

Lapsuke tuuakse templisse, et anda tunnistus – Ta kuulub Jumalale! 

Kuid selle sündmuse juures kohtume me ka kahe eakaga. Mõlemad kuuluksid nagu „templi inventari hulka“ – Templi argielus pole neil enam palju kaasa rääkida. – Kuid nad kehastavad vaimset jõudu, mis on enam kui traditsioonidest kinnipidamine. – Oma usus sügavalt juurdununa kehastavad nad Jumala rahva lootust.

Täna me mõtleme põlvkondade kohtumisele. See on sild mineviku ja tuleviku vahel.

Sellised kohtumised sisaldavad eredaid hetki.  Sündmus ise on rutiinne. Vastsündinud poeglapsi toodi templisse ikka ja jälle. Kuid nüüd juhtus midagi erilist. Siimeon oli juba ammu oodanud seda silmapilku, kuid nüüd see saabus - valgustus, tunnetus, arusaam, selgus. See oli midagi, mis andis talle elu kordamineku tunde.

See midagi ei ole leitav asjades, pidulikes sündmustes, sellel on lihtsalt teistsugune loomus. See on midagi jumalikku, mida inimene elab läbi. Kas me peaksime Siimeoni kadestama, et ta võis maailma Õnnistust hoida oma kätel? Et just tema oli sellel silmapilgul õigel kohal ja õigel ajal?

Ma ei tea. Selleks peaksin ma olema "jõuluinimene", inimene kes suudab kannatlikult oodata, kes suudab pöörduda, kes tunneb inimese haavatavust ja on võimeline võtma endale vastutuse abivajajate, kaitsetute, ühiskonna äärealadel elavate suhtes.

 Ma peaksin siis olema valmis kuuldud rõõmusõnumit ka tegudega kuulutama.

 SIIMEONI MAAILM

 Me näeme Siimeonis enamasti vana meest. Kuid sellest ei ole Pühakirjas juttu: "Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi." - "See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal."

 Teda ümbritseb aga teistsugune maailm. Rahvast, kelle keskel ta elas, kurnasid kaks valitsejat ühekorraga: kuningas Heroodes (kohaliku võimu esindajana) ja rooma keskvõimu esindav okupatsioonivõim. Kuid ka tema enda rahva kõrgkihti kuuluvad kirjatundjad ja ülempreester lasid end ilma igasuguse halastuseta ülal pidada. Sellele viitab Luukas oma loos lesknaise ohvrist.

Siimeon elas aga Jumalale. Teda nimetatakse "õiglaseks ja vagaks, kes ootas Iisraeli päästet ja kelle peal oli Jumala Vaim." Ta oli kindla lootusega Jumala Vaimust täidetud inimene, kellest sai " lootuse ja tõotuste kandja".

Luukas kirjeldab seda nii: "Ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: 29 „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, 30 sest mu silmad on näinud sinu päästet, 31 mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: 32 valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.”

Ta hoiab sõnasõnalises tähenduses oma kätel Jumala troosti, lootust ja õiglust. Tema, kes oli ebaõiglases maailmas oma usus kindlaks jäänud, leidis nüüd rahu. Ta hoiab jumalikku tröösti, Jumala inkarnatsiooni oma kätel.

Jumalat huvitavad nõrgad, tõrjutud, alandatud, näljased. Neile annab ta õiguse. Neile kuulub arm ja õigus .

 LESK KUULUTAB RÕÕMUSÕNUMIT

Evangelist Luukas tõstab prohvet Simeoni kõrval esile ka Hanna, 84-aastase lese. Me loeme: 36 Seal oli ka prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust, kes oli kõrgesse ikka jõudnud. Ta oli mehega elanud seitse aastat pärast oma neitsipõlve 37 ja lesk olnud kuni kaheksakümne neljanda eluaastani. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega. 38 Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust.

Ka Hannale sai veel kõrges vanaduses osaks igatsuse täitumine. Pärast aastakümneid rasket elu lesena oli ta kogu oma lootuse pannud Jumalale. "Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega."

Selle ustavuse ja pühendumise tulemusena saab temast Messia sünni rõõmusõnumi kuulutaja. "Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust."

Kui põnev ja lohutav võib olla elu isegi kõrges vanuses, seda näitab meile lesk Hanna.

Siimeon tõstis esile nii Jeesuse elu tumedaid kui helgeid hetki. – See laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele, et tuleksid ilmsiks paljude mõtted. Ta elu on võit läbi kannatuse ja surma.

Järgnev maal Austria riigimuuseumist teeb seda eriliselt.

Jeesuslaps on suurel valgel linal, mis sümboliseerib kannatust ja surma. 

 Hanna näeb siiski selle lapse elu helget külge: Iisraeli lunastust. Selline on uskliku lootusrikas nägemus.

JÕULUDE SALADUSE AVALIKUKS SAAMINE

Hetkel, mil me saame kingitusi, ei tea me alati, mida need sisaldavad. Me ei ole nii andekad, et näeksime alati läbi pakendi. Jõulude saladus avaneb kõigile neile, kes on valmis muutusteks, kes riskivad oma haavatavusega, kelles on püsivuse ja ootuse kultuuri. See saladus avaneb kõigile, kes on valmis elu selle haavatavuses oma kätele võtma nagu vaga Siimeon.

Jõulude saladus avaneb inimestele, kes pole oma unistusi paremast ja õiglasemast maailmast maha matnud. Nad jagavad oma haavatavat elu, mida iseloomustab armastus, respekt, kaasinimeste hindamine.

Kristuslapse saladus avaneb keset koguduslikku teenimist, kus erinevad põlvkonnad kohtuvad. On oluline, et meiegi kogudus jääks jätkuvalt erinevate põlvkondade vaheliseks ruumiks, kus kuulutatakse Jeesuse Kristusega seotud rõõmusõnumit!

Milline on meie nägemus ja tunnistus keset kaasaegset maailma jõululapsest?

Pärnus, 27.12.2020