Palmipuude püha

 Kristlikud või 

Euroopa väärtused?

Kristlikud või Euroopa väärtused[1]?

J.Tammo

Mõiste ise on problemaatiline: „väärtus“ tuleb algselt ärikeelest ja kirjeldab algselt kaupu. Selle mõistega kirjeldatakse kaasajal paljude inimeste, eriti asjatundjate hinnangut, asjade, nähtuste või olendite positiivse või negatiivse tähenduse kohta. Silmas peetakse seda, mida ühiskonnas üldiselt väärtustatakse ja kõrgelt hinnatakse. [2]

Selles tähenduses on „kristlikest väärtustest“ problemaatiline rääkida. Tegemist ei ole lihtsalt ühe usulise vähemuse normide või rangema moraaliga, mida liikmetelt nõutakse ühiskonnaga vastandumiseks.

„Kristlikest väärtustest“ hakatakse sageli rääkima siis, kui jutt on pagulaspoliitikast, elu algust või lõppu puudutavatest küsimustest, kultuurilisest tolerantsusest, inimõigustest ja väärikusest, õigusriigist ja demokraatiast. Siis meenub paljudele, et Euroopa väärtused on kuidagi ka kristlusega seotud ning oma juuri ei tohiks häbeneda. Kuid selline argumentatsioon mõjub moraliseerivalt. Neile, kes religioonile oma isiklikus ja ühiskondlikus elus mingit tähelepanu ei pööra, tundub nagu tahaks mingi ennast eriliseks pidav seltskond teistele oma elitaarset moraali peale suruda.

Mis need „väärtused“ positiivselt vaadatuna siiski on? Hans Joas leiab, et kujutlus väärtuslikest soovidest on tugevalt emotsionaalne.[3] Väärtus on atraktiivne, ligitõmbav, avardab horisonti ja tegevusraadiust. Joas eristab seda mõistest „norm“, mis pole atraktiivne, vaid ennemini restriktiivne[4]. Norm lähtub „eesmärgist“, piirab tegevusraadiust, fokusseerib tegevuse teatud eesmärgile. „Norm“ eristub ka „soovist“, pidades silmas tegelikult soovitut, mitte soovimisväärset.

Sotsiaalfilosoofiliselt vaadelduna määrab „väärtuse“ teatud grupi enamuse poolt kantud kujutlus hea või halva, soovitava või soovimatu suhtes. Väärtused kuuluvad iga kultuuri juurde ja määravad nende stiili, nad muutuvad objektiivseks eetikas ja õiguses, teatud määral ka kunstis ja sotsiaalsetes tegevustes.

„Kristlikke väärtusi“ eristab muudest ühiskondlikest väärtustest eelkõige nende seotus ilmutusega. Nende lähtekohaks on Jumala tahe ja inimese võime eristada olulist ebaolulisest, väärtuslikku väärtusetust. „Selle peale ütleb Issand nõnda: "Kui sa pöördud, siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu. Nemad pöörduvad siis sinu poole, aga sina ei pöördu nende poole.““ (Jr 15:19)

Piiblist on üsna kerge teatud väärtusi leida. Vaadelgem neid lähemalt[5]:

Usk. – Usk (kr. pistis, lad. Fides) kirjeldab inimese ja Jumala usalduslikku vahekorda. Usk on usaldav toetumine Jumala armule, mis on saanud avalikuks Jeesuses Kristuses. „Meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.“ Hb 10:29 Usu „alustaja ja täidesaatja on Jeesus Kristus.“ (Hb 12:2)

Halastus – vaeste ja nõrkade aitamine, patustele andestamine. Jumala puhul väljendub halastus tema lõpmatus ja abistavas armastuses, inimese puhul kaastundes (Js 49:18)

Võrdsus – Jumala palge ees tuleb kõiki inimesi võrdselt kohelda, sest siin ei ole juute ega kreeklasi, orje ega vabu, mehi ega naisi, vaid Kristuses on kõik üks (vrdl. Gl 3:28).

Külalislahkus – võõraste ja hädasolijate küllakutsumine. Võõras, kes muidu on õigusteta ja lindprii, võetakse külalisena pere ja suguvõsa kaitse alla. Jumal ise ilmutab end külalislahkuse eeskujuna (Ps 23:5).

Truudus/ustavus – tunnetatud tõele, saadud ülesandele, suhetest kinnipidamisele. Sõnu „truudus“ ja „truu“ antakse tõlgetes sama hbr. ja kr. sõnade vastena, mis tähendavad ka „uskumist“ (Hbr. Emer, emunah, kr. pistis, pisto). See on sisemine hoiak, millest lähtuvalt täidetakse tõotusi ja kohustusi.

Tõepärasus – olla tõene oma mõtlemises, kõnes ja tegudes. Sellega tähistatakse tõemeelsust, siirust, usaldusväärsust meelsuses ja teos. „Pidagem siis pühi kasinuse ja tõe hapnemata leivaga, mitte vana haputaignaga, halbuse ja kurjuse haputaignaga.“ (1Kr 5:8)

Osadus – on tihe ühendus, siiras suhe, vastastikune jagamine ja osasaamine (kr. koinonia). See on ühine elu perekonnas, koguduses, Jumala rahvaga, võõrastega. Apostel Paulus kasutab pilti usklikest kui Kristuse ihu liikmetest (1Kr 10:16).

Austus/respekt – teiste vara ja väärikuse suhtes ülesnäidatav austus ja lugupidamine. Seda väljendatakse nii sõnas kui teos. „Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!" (2Ms 20:17)

Õiglus – on suhteid kirjeldav mõiste. G. von Rad tõlgib selle mõiste (hbr.zedaka) truudusena kogukonnale. Õiglus on alati seotud kehtivate lepingute ja seadustega. Kristlus väärtustab õiglusetuse ja vägivalla põhjustajatele vastu astumist, õiglusetuse tõkestamist.

Pühakirjast võrsuvate väärtuste nimekirja võiks veel pikendada, kuid kokkuvõtlikult on nad kas kümnes käsus või Vanas ja Uues Testamendis Jumala, ligimeste ning ka vaenlase armastuse käsus kokku võetud. Kõigi väärtuste algne eeskuju on meile antud Jeesuses Kristuses.

Mõni sõna ka sellest, mida kaasaja Euroopa väärtuskaanonis silmas peetakse. Euroopa väärtuste eest on aastasadu võideldud. Vahel on see võitlus toimunud ka kirikliku autoriteedi vastu. Arvestada tuleb ka seda, et Euroopa pole olnud kunagi puhtalt kristlik, vaid alati multikultuurne ja multireligioosne. – Keskajal oli kogu Euroopas juudi ja Hispaanias ja Balkanil islami ning Põhja -Euroopas paganlikke kogukondi. Euroopa väärtused on kindlasti väga tugevalt kristlusest mõjutatud, kuid pärinevad ka kreeka ja rooma antiigist ja ning paljude Euroopa rahvaste vaimsest pärandist. Nende väärtuste kujunemise ja omandamise protsess toimus ligi 2000 aasta jooksul küllaltki valuliselt. Neid pingeid võib tänaseni märgata.

Selle väärtuskaanoni juurde kuuluvad:

Vabadus – mis poliitiliselt saavutati alles 19. sajandil orjapidamise keelustamisega.

Ratsionaalsus – faktide ja argumentide eelistamine võimu ees.

Võrdsus seaduse ees – ja vähemuste ja võõraste diskrimineerimise keeld.

Tolerantsus – mitte ainult mitmekesisuse talumine, vaid ka aktiivne väljaastumine teiste rahvaste , kultuuride ja religioonide vabaduse eest.

Õigusriiklus – võimude lahusus ja kontroll, võimu kuritarvituste takistamine.

Arvamusvabadus – sealhulgas ka ajakirjandusvabadus.

Rahvusvaheline solidaarsus ja võitlus rahu eest – üksikute gruppide või rahvaste egoismi vastu.

Partitsipatsioon – kõigi inimeste võimalus osaleda sotsiaalsetes protsessides.

Euroopa väärtused on kokkuvõetavad sõnades: demokraatia ja inimõigused.

Enamus neist kehtivad suuremal või vähemal määral Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Aasias ja Aafrikas põrkub nende rakendamine mitmesugustele kultuurilistele ja religioossetele arusaamadele. Kuid neid võidakse rünnata ka mitmesuguste populistlike vasak- või parempoolsete populistlike liikumiste ja autoritaarsete režiimide poolt.

Väärtuskonflikt võib kujuneda ka ühe ühiskonna sees. „Eestlaste jaoks on väga olulised nii perekond kui ka rahvus.“[6]Samas on mõlemad ohustatud.

Euroopa väärtused on sedavõrd kristlikud, kuivõrd nad vastavad piibellikule inimesepildile ja evangeeliumile. Kas need kehtivad siis ainult selle religiooni esindajate suhtes?

Igasugused väärtused on tugevad emotsionaalsed kujutlused, mis on vajalikud kõigile inimestele. Nad on üldinimlikud. Neid võib põhjendada nii usuliselt kui filosoofiliselt. Arvamus, et ainult filosoofiliselt põhjendatuna on nad üldkehtivad, on väär, sest filosoofiaski on oma koolkonnad, piirid ja kultuuriliselt kujunenud traditsioonid.

Selge on see, et kristliku teoloogia ja ilmaliku filosoofia dialoog jätkub. Eesmärgiks on üldinimliku ühisosa leidmine. Kristlastena on meile selleks dialoogis, kuid veelgi enam elus endas jätkuvalt aluseks Pühakirjas ja Jeesuses Kristuses ilmutatud Looja tahe.

Piiblitunni konspekt 2019 märts/aprill)

[1] Ettekanne toetub suures ulatuses Stefan Kieschler’i artiklile „Christliche Werte?“ Stimmed der Zeit. 3/2019 lk 173-175

[2] Eesti keele sõnaraamat, 2019

[3] Hans Joas, Die kultrellen Werte Europas. Frankfurt am Main 2005, lk15

[4]Kitsendusi, piiranguid sisaldav.

[5] Mitmed kristlikke väärtusi kirjeldavad kommentaarid toetuvad „Suurele Piiblileksikonile“, Logos 2011

[6] Tõnis Lukas, Väärtusarenduse vajalikkusest Eestis. Mõtestatud Eesti – ühiseid väärtusi hoides. Esseekogumik. Tartu 2008 lk 21

 Almused

Eesti kultuuriruumis ei räägi me enam ammu almuste jagamisest. Almuste jagamises peituks nagu mingi üleolek. Almustest elamine ehk kerjamine oleks nagu midagi häbiväärset ja alandavat. Meie armastame rääkida rohkem heategevusest. Kuid süvenegem hetkeks asja sisusse. Sõna ’almus’ tuleb eesti keelde ilmselt alamsaksa sõnast almese, kirikuladina sõnast eleemosyna, mis omakorda tuleb kreeka sõnast eleemosyne, mis tähistab kaastunnet.

Püha Eliisabet almuseid jagamas

Kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes tähistatakse sellega halastavat Jumalat või inimesi, kellel on võime kaasinimestele kaasa tunda. Materiaalne abi on kõige väärikam empaatia väljendus.

Piibel kirjeldab Jumala armastust inimeste vastu. Sellest lähtuvalt on almuste jagamine ja halastusteod osa meie sarnasusest Jumalaga (Imitatio Dei).

Vana Testament kirjeldab mitmesuguseid almuste jagamise vorme. "Ära korja tühjaks oma viinamäge ja ära nopi üles oma viinamäe varisenud marju: jäta need kehvale ja võõrale! Mina olen Issand, teie Jumal!" (3Ms 19:9-10) või "Kui sa raputad oma õlipuud, siis pärast ära otsi oksi läbi; see jäägu võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele!" (5Ms 24:20)

Veel on öeldud, et iga kolme aasta tagant tuleks kümnendik saagist anda neile, kel maad pole. "Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse! Siis tulgu leviit, sest temal ei ole osa ega pärandit koos sinuga, ka võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis, et Issand, su Jumal, sind õnnistaks kõigis su kätetöis, mida sa teed!" (5Ms 14:28-29)

Almuste jagamine on eriline jumalateenistuse viis. Jeesus annab almuste jagamise põhimõtte: "Ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!" (Mt 6:3-4) Niisiis almused omandavad tõelise väärtuse juhul kui nende jagamine on isetu, vabatahtlik (Lk 6:30) ja ei oota vastutasu (Lk 6:35;14:14).

"Su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!" Mt 6:4

Apostel Paulus seob almuste jagamise kristlaste ühtsust näitava suurprojektiga. Ta kutsub üles kõiki kristlasi annetama hädas olevale Jeruusalemma kogudusele. Ta kirjeldab seda "diakoonia" (2 Kr 8:4) ja jumalateenistusena ehk "liturgiana" (2Kr 9:12). Nõnda võime meiegi almuseid jagades järgida Kristuse heasüdamlikkust kaasusklike ja kõigi inimeste vastu.

 Kas kõik on korras?

Milline rahuldus tuleb pärast kevadist koristust! Suurepärane, et midagi on taas korras. - Tõsi, erineva iseloomuga inimesed kogevad seda erinevalt. On ju sündinud korra ja ka segaduse armastajaid. Aga enne pikemaid reise või äraolekuid tahaksime ikkagi toad puhtaks teha. Olgu kuidas on, aga aeg ajalt küsime ikkagi: "Kas kõik on korras?"

Näib, et inimestena oleme seotud kindlate struktuuridega. Juba muistsed kreeklased rääkisid kosmosest ja mõtlesid selle all eelkõige ilu ning korda. Nad uskusid, et kord, see on pool elu, sest mõistus ja loodusseadused valitsevad kõiges ja kõikjal. Isegi juhuslikkuses avastavad kaose uurijad sügavamaid rütme. Kilpkonnad ja rändlinnud tajuvad päeva ja tunni täpsusega, et nüüd on vaja rännakule asuda, et hoolitseda järeltuleva soo eest. Nad läbivad suure eesmärgi nimel tuhandeid kilomeetreid. Mikro ja nano valdkonnad moodustavad füüsikalises maailmas hiiglaslikke võrgustikke, kus avastame resonantsust ja reeglipärasust.

Inimestena oleme seotud loomulike ja kultuuriliste korraldustega, mida ei saa suvaliselt ja karistamatult muuta. Tegemist pole lihtsalt sotsiaalsete konstruktsioonidega. Elu vaod on sügavamad. Me oleme äärmiselt kohanemisvõimelised, sest looduslik kord on täis loovust ja muutusi. Sellepärast vajab igasugune ühiskondlik korraldus loomingulist tasakaalu. See on tasakaal end õigustanud pärimuste ja loovate uuenduste vahel.

Nii kuulub elu juurde koristamine ja korrastamine, reformid ja revolutsioonid. Kord ei ole eesmärk omaette. Korra eesmärgiks on õnnestunud elu. Sellepärast pole halvemat kui korrafanaatikud, kes ei tee vahet olulise ja vähemolulise vahel. Põhimõtteliselt kehtib aga seadus: "Hoia korda ja kord hoiab sind."

Targa ülesandeks on olemasolevat korda tajuda, hoida ja vajadust mööda ka luua. Selline oli antiikkreeka tarkade seisukoht. Samuti peaksime Piiblitki lugema mitmehäälse üleskutsena korrale. Keset kaost (tohuvabohu) sünnivad Looja sõna peale maailm ja inimesed. Nad on väga head ja ilusad. Isegi kui kord inimliku isetegevuse mõjul on aegajalt vankuma löönud, suudab tark Looja abiga selle taastada. Jeesustki kirjeldatakse kaasaegsete poolt: "Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!" Mk 7:37 Tema Vaimust kantuna liigume meiegi kristliku usu visioonis.

Paastu ja koroona viiruse ajal tasub endalt ikka jälle küsida: " Kas kõik on korras?" Vastusest oleneb, milliseks kujuneb meie tulevik siin ja igavikus.

Neljas hügieeniline revolutsioon?

Viljakandmise raske valik

Autentsusest

Varjude maailmast valgusesse.

Jeesus puhastab templi Jh 2:13-17

Meie lootus