Keda usaldada, keda karta?

J.Tammo

 

„Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks, ärge kartke, mida tema kardab, ja ärge tundke hirmu!" Js 8:12

 

Elame ebatavalisel ajal, mil meeli valdavad ärevus ja hirm. Usu kaotsiminekuga elavasse Jumalasse on kadunud ka usk kaasinimestesse ja ühiskonna normaalse toimimise võimalusse. Sellist uskmatust soosib ümbritsev infomüra, milles on raske eristada tõde ebatõest. Tulemuseks on üha süvenev skepsis kõige suhtes, mida jagavad ametlikud infoallikad. Selline skeptitsism puudutab nii kliimamuutusi kui pandeemiat.  On tekkinud omamoodi vandenõuteoreetiline miljöö, mida toidab vastav mõtteviis, mis usub, et rahvast hoitakse valitsuse poolt teadmatuses, teda petetakse, valvatakse ja manipuleeritakse. Seega ei tuleks ühtki ametlikku seletust maailmas toimuva kohta usaldada. Totaalne skeptitsism annab ruumi totaalsele kergeusklikkusele. Hiljuti Münsteri ülikoolis läbiviidud uuring näitab, et vabakiriklik miljöö on sellistele teooriatele mõneti vastuvõtlikum. Uurijad Carolin Hillenbrand ja Detlef Pollack põhjendavad seda vabakirikuis levinud kriitilise hoiakuga autoriteetide ning teatud iseseisvus ja üleolekutundega muu ühiskonna suhtes. Nii on meilgi põhjust seda teemat käsitleda.

 

Mõte, et salapärased jõud meid manipuleerivad, on ilmselt ürgne.  Hiljuti ilmus ühes Eesti lehes artikkel kassist, kes oli pääsenud kolmest laevahukust. Arvestades õnnetu kassi poolt läbielatut otsustasid meremehed ta tulevikus kaldale jätta. Keegi kommentaator lisas naljatledes: Kui vandenõuteoreetiliselt seda lugu hinnata, siis oli kass ilmselt kõigi kolme laeva hukus süüdi. Ebausklik vaade ebatavalistele sündmustele ongi ilmselt ürgne, kuid mitte usaldusväärne.

Vandenõulik mõtteviis toetub meie kalduvusele näha teatud sündmusi suunitletult.

 

Võtame näiteks pandeemia. Viroloogid ja epidemioloogid võivad meile seletada, miks mingi viirus tekib ja tohutu kiirusega levib. Uue viiruse tüve puhul on selle võimalik käitumine esialgu veel tundmatu ja seega hirmutav. Nii ei levita viirus ainult teatud haigust. Ta levitab ka usaldamatust naabrite, kolleegide, puhkuselt tulnute, noorte ja vanade suhtes. Mida komplekssem ja läbipõimunum ühiskond on, seda enam on vaja, et iga üksik suudaks end distsiplineerida ja mitte oma hetkelisi egoistlikke tundeid ja soove järgida. Kriisi läbiv ühiskond vajab keelde ja käske. See ei ole probleem. Seda nimetatakse tsivilisatsiooniks. Ometi sünnitab hirm ja segadus vastupanu ja mõistusevastast käitumist.

 

Kõige käepärasemad seletused on, et selline viirus on mingi riigi poolt loodud bioloogiline relv või farmaatsiatööstuse rikastumiseks loodud vahend. Teoreetiliselt on võimalikud mõlemad seletused. Tõsi on nii see, et vaktsiinide tootmine ja müük annab suuri kasumeid, kui ka see, et mitmed riigid tegelevad bioloogilise relva väljaarendamisega. Vandenõulik mõtteviis valib lihtsaima ja süüdlasele osutava võimaluse. Kas sellist reaalselt eksisteerivat varjude maailma saab siiski pidada "vandenõuteooriate" kinnituseks? Vastus on eitav isegi siis, kui on mõningaid sarnasusi. Kuid millised oleksid erinevused?

 

Esimesele erinevusele me juba vihjasime. Vandenõuteooria pakub universaalset võtit keeruka tegelikkuse tõlgendamiseks. – Laevahukkudes on süüdi kass. Vandenõuteooria on selles mõttes nagu ilmalike inimeste ebausklik vaste püüdele toimuvat seletada. Seal, kus usk elavasse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse kustub, kerkivad esile saatuse jõud ja saatanat teenivad salaühingud – illuminaadid, vabamüürlased, jesuiidid, Siioni targad, bilderbergid, Wall Street, sõjalis-tööstuslik kompleks, süvariik, Opus Dei jne. Isegi Dan Browni fantaasia ei suudaks kirjeldada kõiki vandenõuteooriate tegelasi. Meil ei ole põhjust eitada, et tõepoolest on maailmas ambitsioonikaid ja kuritahtlikke salaseltse, kuid need ei sobi oma piiratuses maailmas toimuva seletamiseks.

 

Teine erinevus vandenõuteooria ja põhjendatud kahtluste vahel seisneb selles, et vandenõuteooriaid ei ole võimalik ümber lükata. Vastupidi, igasugune kriitika vaid kinnitab vandenõuteoreetiku seisukohti, sest kriitik on tema jaoks osa vandenõust.

 

Kolmas erinevus seisneb universaalse kahtluse loogikas. Kui kriminalist uurib kuriteo võimalikke motiive, küsib ta: kellele on see kuritegu kasulik? Seejärel on vaja leida ka jälgi, mis kahtlust kinnitaks. Kuid isegi jäljed ei tõesta veel midagi, sest alibi võib kahtlusaluse kahtlusest vabastada. Vandenõuteoreetik leiab oma vastuse aga kasulikkuse argumendis.

 

Neljas erinevus on terve mõistuse ehk common sense´i põlgus. Vandenõuteoreetikud ütlevad, et terve mõistus toitub mürgitava meedia allikatest. Muidugi ka argimõistusel pole alati õigus. Kuid me leiame siit siiski mõõdupuid, kuni ebatavalised sündmused saavad seletuse. Juba Abraham Lincoln olevat öelnud: "Sa võid mõnda inimest kogu aeg narriks pidada ja kõiki inimesi mõni aeg narriks pidada, aga mitte kõiki inimesi kogu aeg narriks pidada."

 

Terve mõistus elab ühiskonna vaikivatest kokkulepetest. Seetõttu on vandenõuteooriate levik ühiskonnas usaldamatuse kraadiklaasiks. Ühtlasi näitab see ühiskondlikku polariseerumist. Sellises ühiskonnas valitseb etniliste, usuliste ja kultuuriliste rühmituste vastasseis. Õige ja vale loogika on asendunud lojaalsuse ja reetmise loogikaga.

 

Tõde otsiv metoodiline kahtlus on asendunud apologeetilise kahtlusega. Milles on erinevus? Metoodilist kahtlust tuleb rakendada alati ka iseenda suhtes. Sellel on oma roll juba Piibli prohvetlikus traditsioonis. Tõelised prohvetid soovivad sageli, et neil poleks õigus. Nad on võimelised vaatlema end ka enesekriitiliselt.

Apologeetiline kahtlus kahtleb alati selles, mida teised ütlevad. Tõsisematel juhtudel järgneb kahtlusele ususõda tõe reeturite vastu.

 

Meie arusaam tõelisusest toetub suuremalt jaolt sellel, mida me allikatena usaldame või mitte. Kristlastena usaldame me Loojat, loodusseadusi, Jumala Sõna ja Püha Vaimu kui tõe vaimu. Vandenõuteoreetiline mõtlemine loob aga hirmutavaid kujutlusi organisatsioonidest ja isikutest, omistades neile meelevalla, mida neil ei ole. Sest nemadki on vaid osa selle maailma keerukatest protsessidest. Sellepärast „Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks…“ Js 8:12

 

Vastastikuse kahtlustamise ja maha karjumise asemel riietugem Jumala sõjavarustusega. Apostel Paulus ütleb: „12 Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.13 Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. 14 Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü 15 ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! 16 Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! 17 Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!18 Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest.” Ef 6:12-17

Artikkel on avaldatud ajakirjas Teekäija 1/2021

 

Usust ja poliitikast

 Kommentaare USA presidendi Joe Biden’i ametivande andmise päeval

J.Tammo

Euroopas pole poliitiku usulisel kuuluvusel erilist tähendust. Kakskümmend aastat tagasi, kui Saksa protestant Angela Merkel sai CDU eesistujaks, tekitas see parteis veel küsimusi. Vastvalitud eesistuja Armin Laschet on taas traditsiooniliselt katoliiklane.

 

Ühendriikide poliitikas on see teisiti. Sellele aitas president Donald Trump kindlasti kaasa. Tema teatraalne väljaastumine piibliga Washingtoni Püha Johannese kiriku ees pidanuks talle tagama poliitilise edu või looma vähemalt mulje, et "vaga Ameerika" on tema poolel.

 

Liberaalne ja ilmalik osa ühiskonnast toetab president Joe Bidenit. Milline on siis tema usuline kuuluvus? Küsimus on sedavõrd õigustatud, et Ameerika ühiskond ei tunne Euroopale omast kirikust eemaldumist. Seal valitseb tsiviilreligioosne poliitiline endastmõistetavus.

 

Ametisse astunud uus president on mitmes mõttes üllatus. Ta ei ole mitte Valges Majas ainult teine katoliiklasest president pärast John F. Kennedy't, vaid ka aktiivselt oma usku praktiseeriv president. Silma torkab surnud pojalt pärit roosikrants käerandmel. Valimiste päeva alustas ta missa külastamisega ja oma kõnes pärast valimiste võitmist tsiteeris ta katoliiklikku hümni "On Eagles Wings".

On Eagle's Wings (with lyrics)

 Biden tahab olla ja saada Ameerika ühiskonna lepitajaks. Oma katoliiklikke veendumusi näeb ta selle lepituse võtmena. Ta usub, et katoliikluses endas on midagi, mis annab mõlemale poolele alust ühisteks püüdlusteks.

Oma sotsiaalpoliitiliste veendumuste allikaks peab ta Jeesuse sõnu: "Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda olete teinud mulle." Mt 25:40

Paradoks seisneb selles, et kahes punktis -abordi ja homoabielude suhtes - on ta konservatiivsetele katoliiklastele siiski vastuvõetamatu.

Abordi suhtes on ta siiski öelnud, et ta on isiklikult selle vastu, kuid kaitseb abordi tegemise õigust.

Ei saa välistada, et hiljutine paavsti avaldus homopaaride kooselu seadustamise suhtes ei mõjutanud katoliiklikke valijaid.

 

Ametivande andmisel kõneles  jesuiit Leo O'Donovan, endine Georgetown'i Ülikooli president Washington D.C.. O'Donovan saatis 2015 a. igaviku teele ajukasvaja tagajärjel surnud Bideni vanema poja Beau. Ametisse astumise õnnistuspalve pidas must metodisti pastor Silvester Beaman Bideni kodulinnast Wilmington'ist.

Ametivande andis Biden 1893. aastast Iirimaalt pärit perekonna Piiblil.

 

Bideni asepresident Kamala Harris on usutunnistuselt baptist, kes on tihedalt seotud mustade õiguste eest seismise traditsiooniga. Harris'e vanemad pärinevad Jamaikalt ja Indiast. Meedia väidab, et nende pere elus segunevat baptistliku ja hinduistliku traditsiooni elemendid. Kamala Harris on San Francisco "Third Baptist Church" koguduse liige. Ta andis oma vande kahel Piiblil, isiklikul ja esimese musta ülemkohtuniku Thurgood Marshall'i omal. Kamala Harrise mees on juut.

 

Ilmselt on religiooni suhtes skeptilisel Euroopalgi, kus poliitiku suhet religiooniga peetakse enamasti silmakirjalikuks poliittehnoloogiseks võtteks, sellest midagi õppida, et isiklik usu tunnistamine ei ohusta poliitilist diskursust. 

 Positiivse psühholoogia negatiivsed tagajärjed

Meile on aastaid sisendatud, et noor inimene, selleks, et tast saaks tubli täiskasvanu, ei vaja midagi muud kui head enesehinnangut ja usku iseendasse. Selline kujutlus pärineb 20. sajandi psühholoogiast, mis kuulutas sõja pessimistlikule pärimusele inimese rikutusest. Moodsa psühholoogia rajaja Sigmund Freud oli veel veendunud, et inimene oma tsiviliseeritud käitumise kihi all varjab loomalikke tunge, mille tõrjumiseks on vaja rangeid institutsioone. Kuid ameerika psühholoogid Nathaniel Branden ja Carl Rogers astusid sammu edasi, rajades humanistliku psühholoogia, mis ütles, et iga inimlaps on loomupoolest hea, kes soovib vaid ennast arendada, et jõuda parima tulemuseni. Madal enesehinnang olevat vägivaldsuse ja elus läbikukkumise põhjus. Selleks, et lastes madala enesehinnangu kujunemist vältida, soovitati koolis halbadest hinnetest loobuda. Karistused ja kriitika alandavat enesehinnangut. Ühesõnaga: All You Need is Love … Tulemuseks oli see, et terve põlvkond noori inimesi kasvas üles veendumuses, et nad on midagi erilist ilma, et nad peaksid midagi tegema.

Tänu psühholoog Roy Baumeistrile avalikustati positiivse psühholoogia ekslikkus. Ta tõestas, et ühiskondlike ebakohtade eest pole vastutav madal enesehinnang. Vastupidi: paljud väga kõrge enesehinnanguga inimesed on agressiivsed. Baumeister leidis kaks positiivset korrelatsiooni, mis kaasnevad kõrge enesehinnanguga. Esiteks suurem rahuolu iseendaga ja teiseks suurem teotahe. Tahtmatult meenuvad Stalin ja Hitler, kelle puhul kõrge enesehinnanguga kaasnes ka suur teotahe.

Baumeister ja tema järgijad leidsid, et Nathaniel Branden'i ja Carl Rogers'i positiivse psühholoogia tagajärjel kasvas terve põlvkond eneseimetlejaid (nartsissiste). Saades ilma pingutamata häid hindeid, võib see olla väga hea tunne, kuid see on siiski tunne, mille aluseks pole tegelikud saavutused. Selliselt ülehinnatud noori, kes ei suuda midagi saavutada ega taluda, ootab ees pettumuste rohke elu. Nad ei kujutle ette, et puudulikud tulemused toovad kaasa karistusi.

Möödunud sajandi 50-ndatel aastatel pidas USA-s 10% teismelistest ennast erilisteks, 80-ndatel juba 80% (Generation Me, Jean Rwenge). Sõltumatult enesetundest pole nad midagi erilist, nad on noored, kellest on tehtud nartsissistid.

Selleks, et olla Branden'i ja Roger'si suhtes õiglased, tuleb siiski mainida, et rääkides enesehinnangust, ei pidanud nad silmas põhjendamatut enesehinnangut. Viimane sünnib siis, kui laisk arvab, et piisab heast enesetundest ja õhinast. Selleks, et asjad laabuksid ei piisa külluslikust enesearmastusest või kaaslaste kiitusest. Enese potentsiaali tõeliseks avanemiseks peab tegema kaua ja vahel ka väga rasket tööd. Sellel teel tuleb ette pingutusi ja pettumusi. See ei ole meeldiv jutt. Meelsamini kuulaksime: "Kui vaatad peeglisse, siis naerata ja maailm armastab sind."

Üha enam inimesi mõistab, et romantiline jutt sellest, kui head inimesed me kõik oleme, on rumalus. Lastel tuleb ette põhjendamatuid agressioone, üksteise ja loomade vastast vägivalda, tahet purustada ja puhast egoismi, mida saadab igasuguse kannatlikkuse puudumine. Paljud nende nähtuste põhjustest on veel tundmatud ja ootavad ajufüsioloogia uuringuid. Samas on selge, et emotsionaalse intelligentsuse areng ei toimu vanemliku piiritõmbamiseta. Kui me ei valmista oma lastele praegu pettumusi, saavad nad palju suuremate pettumuste osaliseks hilisemas elus. Muidugi tahaksime me kõik teha vaid seda, mis tekitab meis õhinat ja naudingut. Kuid pikas perspektiivis tuleks vahetut tasu aeg-ajalt vältida.

Muidugi ei pea me oma vanemate vitsa ja külma duši juurde tagasi pöörduma. Kuid selge on ka see, et ilma piirideta, valu ja pettumusteta pole võimalik emotsionaalset küpsust saavutada. Terve ja põhjendatud enesehinnang nõuab pingutusi. Kes seda lapsepõlves ei õpi, ei suuda ka täiskasvanuna läbi "nutuoru" minna. Saagem siis täiskasvanuks ja tunnistagem, et iga tõepärane enesehinnang on arengu, pingutuste ja konkreetsete saavutuste tulemus. Juba muistne prohvet Jesaja hoiatas: „Mu rahvas! Kes teid kiidavad, need eksitavad teid ja rikuvad ära teie jalgealuse tee.“

* Märkmeid artiklist: http://www.geistundgegenwart.de/2015/12/selbstwert-narzismus.html>

 

Kriitikud ütlevad: Facebook hävitab avalikkuse. Paljud hindavad olukorda siiski teistmoodi. Virtuaalsed platvormid on nende jaoks just selleks ruumiks, kus avalikkust pidevalt luuakse. Mark Zuckenberg ei väsi toonitamast, et Facebook muudab meid vabamaks, avatumaks ja paremaks. Muidugi erandid kinnitavad reeglit. Reegel on aga see, et kriitiline tähelepanu kujuneb vaid sotsiaalsete võrgustike äärealadel. Enamasti toimub sotsiaalsetes võrgustikes siiski fragmenteerumine. Inimesed liiguvad meelsasti oma arvamusi ja hoiakuid kinnitavates hermeetilistes mullikestes. Päeva esimene ja viimane pilguheit nutitelefoni on asendanud hommiku- ja õhtupalve.

Inimene ja tehnika muutuvad üha lähedasemaks. Kui 1930-ndatel said inimesed raadio kui propagandamasina välja lülitada, siis nüüd osutub see üha raskemaks. Samsungi käekell mõõdab veresuhkrut ja -rõhku ning une kvaliteeti, ennustades soovi korral ka eluea pikkust. Inimese kehasse opereeritud kiipide idee ei ole enam teoreetiline, vaid inseneride praktiline unistus. Inimese ja tehnika vahemaa läheneb nullile. Puuduv distants ei sünnita indiviide, vaid karju. Samas on neidki, kes väidavad, et erisuste väljalülitamine võimaldab linnakultuuri kujunemist.

Karjamentaliteedi soosimist on ka kristlusele ette heidetud. Väliselt on võib-olla tõesti raske eristada rockkontserti mõnest kristlikust ülistusteenistusest. Kuid erinevus karjamentaliteedi ja kristliku kutsumuse vahel on siiski väga suur. Ristija-Johannese elu ja saatus on siin heaks näiteks. Sünnipoolest kuulub ta Jeruusalemma ühiskondliku eliidi hulka. Ta on sündinud eriliste privileegidega varustatud preestrite klassi. Kuid ta loobub sellest ja läheb kõrbe. Ristija-Johannese suhe ühiskonnaga on nüüd offline. Kõrbesse Jeruusalemma elu klatš ja seltskonnauudised ei jõua. Kõrb on üksinduse ja kontsentreerituse paik.

Ristija-Johannese edasine mõju kutsub aga Jeruusalemma elanikes esile huvi ja liikumise. Alul tulevad Ristija-Johannest uudistama paljud, seejärel juba pea terve Jeruusalemm. Iga ühiskond vajab uudsust. Seekord pakub seda kummaline preestri poeg. Tema kõned panevad rahvast küsima: „Mis me peame tegema?“ (Lk 3:10). Mõne aja pärast kujuneb Ristija-Johannes omaette „kaubamärgiks“. Ta on rahva huviorbiidis vaid teatud aja. Ka Ristija-Johannesel endal pole huvi võimalikult suurt hulka järgijaid koondada. Vaid käputäis ustavaid õpilasi koondub meeleparandussõnumi ümber. Seevastu kuningas Heroodese õukond tunneb end kõrbeprohvetist sedavõrd ohustatuna, et ta arreteeritakse ja pannakse vangi. Tema pea on lõpuks poolt kuningriiki väärt. Ristija-Johannese „katkestus“ kasvab kuninga jaoks poliitiliseks riskiks.

Kogudusena on meil Ristija-Johannesest õppida, milline tulevikku kujundav jõud võib olla offline seisundil. See on luksus, sest ühiskondlik standard on online seisund. Üksnes tugevad võivad end välja lülitada. Samas on sellised katkestused eluks olulised. Neist sõltub isiksuse kujunemine. Pidevalt informatsioonist üleujutatu ei suuda seda enam töödelda. Meie identiteet kujuneb välismõjude vastuvõtu ja katkestuste vaheldumises. See toimub kuni 33-nda eluaastani (Levinson). Selleks ajaks oleme võimelised olulist mitteolulisest juba eristama. Kuid ka vanemas eas võib antud teema teatud elukriisides uuesti esile tõusta. Siis on taas vaja eneseleidmise üksildasi aegu.

Vabaduse ruum on offline elu, sest see kasvatab kriitikavõimet. Digitaalsele karjale iseloomulik käitumine suudab aegajalt inimeste iseseisvust ja arukust kahandada. Sest võrgustikku lülitatu orienteerub enamasti teiste eeskujude, mitte argumentide järgi. Lisaks sellele on siin kõik sõnumid lihtsustatud. See, mis kõigile meeldib, ei saa ju olla vale. Offline seisundid pakuvad tuge ühiskondlikule survele vastupanemiseks. Iseseisev vaimne elu väldib lihtsustatud endastmõistetavusi.

Katkestus kui kaubamärk

Kui me nüüd küsime, kuidas esindada Kristust kaasaegses ülikommunikatiivses maailmas, siis on eelnev mõtisklus väga oluliseks teenäitajaks. Jeesuse eeskuju näitab, et vaimse elu aluseks on mõtiskluse ja palve, vaikuse ja aktiivse tegutsemise rütmiline vaheldumine.

Palve pole ajaviitmine, vaid vaimse elu alus. Ilmaliku ühiskonna surve kasvades toimub meie elus terve rida muutusi. Esimesena kaob argipäeva survel vaikne palveaeg, teiseks Pühakirja lugemise ja lõpuks pühapäevase jumalateenistusliku osaduse vajadus. Samas annab pidev sotsiaalvõrgustikus viibimine petliku tunde nagu oldaks kõigile kättesaadav ja vajalik. „Ilma minuta ei toimu siin midagi.“ Organisatsiooniliselt võib see kättesaadavus olla vahel vajalik, kuid vaimulikult on selline kujutlus vastunäidustatud.

Uskliku kaubamärgi juurde kuulub offline elu võimalikkuse tunnistamine. Me peame küsima, mis teeb meid erilisteks? Mida teised ei suuda ja meie suudame? Vastus sõltub meie suhetest maailma ja Jumalaga. Olles maailma suhtes offline, saame olla Looja suhtes online. Jeesus ütleb: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:48)

Head kanalivahetust!

Eelnev mõtisklus on inspireeritud Wolfgang Lehner’i artiklist: Imago Christi. Seelsorge 1/2019 lk 30-32.

 

"Esmalt hädavajalik, siis võimalik ja äkki saavutad võimatu."püha Franciscus Assisist

Tegemist on siiski pseudo-Franciscuse tsitaadiga, mis omistati talle esmakordselt 1987. aastal ühes Reader's Digest'i artiklis. Olgu öeldud, et see populaarne ajakiri on olnud paljude valetsitaatide allikas.

Alles aasta pärast seda ilmub see tsitaat välja ka saksa, itaalia ja prantsuse keeles. Püha Franciscus’e  teoste tundja Fr. George Corrigan ütleb, et tema pole sellist tsitaati või midagi selle laadset keskaegses tekstis leidnud. Tõsi on seegi, et selle moodsa motivatsiooni lause meeleolu ei sobi "Päikselaulu" autorile.

This quote "does not even sound like Francis (at least to me) – and it too is mis-assigned to the saint from Assisi." Fr. George Corrigan, OFM, 2013

See populaarne tsitaat on niisiis võltsitud. Võimalik, et see tuleneb ameerikalikust motost: "The difficult we do immediately; the impossible takes a little longer".

Kuid see võib põlvneda ka 19. sajandil paljudes euroopa keeltes levinud kõnekäänust: "Esmalt hädavajalik, siis kasulik ja lõpuks meeldiv."

See kõnekäänd ise läheb aga tagasi Seneca'ni, kes annab oma raamatus "De beneficiis" I.,11 nõu oma heategijaile kinkida esmalt hädavajalikku, siis kasulikku ja lõpuks meeldivat. "Kasulik" on 21. sajandil kellegi tundmatu poolt asendatud "võimalikuga" ja "meeldiv" "võimatuga".

 Seneca, De beneficiis I.11 "Primo demus necessaria, deinte utilia, deinde iucunda, utique mansura."  "Võiks anda esmalt hädavajalikku, siis kasulikku ja lisaks meeldivat, mitte iialgi aga midagi täiesti kasutut."

 19.sajandi alguse pedagoogikas kõlab põhimõte, et lastele tuleks õpetada esmalt hädavajalikku, seejärel kasulikku ja lõpuks meeldivat.

 Teema leiame ka Vana Testamendi apogrüüfilisest tekstist: “Kui oled teinud kõik, mis vajalik,alles siis võta istet,et võiksid teistest rõõmu tunda ja hea korralduse eest saaksid pärja!” Siiraki Tarkuseraamat 32:2

 

Keda usaldada, keda karta?

J.Tammo

 

„Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks, ärge kartke, mida tema kardab, ja ärge tundke hirmu!" Js 8:12

 Elame ebatavalisel ajal, mil meeli valdavad ärevus ja hirm. Usu kaotsiminekuga elavasse Jumalasse on kadunud ka usk kaasinimestesse ja ühiskonna normaalse toimimise võimalusse. Sellist uskmatust soosib ümbritsev infomüra, milles on raske eristada tõde ebatõest. Tulemuseks on üha süvenev skepsis kõige suhtes, mida jagavad ametlikud infoallikad. Selline skeptitsism puudutab nii kliimamuutusi kui pandeemiat.  On tekkinud omamoodi vandenõuteoreetiline miljöö, mida toidab vastav mõtteviis, mis usub, et rahvast hoitakse valitsuse poolt teadmatuses, teda petetakse, valvatakse ja manipuleeritakse. Seega ei tuleks ühtki ametlikku seletust maailmas toimuva kohta usaldada. Sellisest usaldamatusest kasvab aga kõigi hämmelduseks kõigutamatu usk kõige metsikumatesse "alternatiivsetesse teooriatesse". Totaalne skeptitsism annab ruumi totaalsele kergeusklikkusele.

 

Mõte, et salapärased jõud meid manipuleerivad, on ilmselt ürgne.  Hiljuti ilmus ühes Eesti lehes artikkel kassist, kes oli pääsenud kolmest laevahukust. Arvestades õnnetu kassi poolt läbielatut otsustasid meremehed ta tulevikus kaldale jätta. Keegi kommentaator lisas naljatledes: Kui vandenõuteoreetiliselt seda lugu hinnata, siis oli kass ilmselt kõigi kolme laeva hukus süüdi. Ebausklik vaade ebatavalistele sündmustele ongi ilmselt ürgne, kuid mitte usaldusväärne.

Vandenõulik mõtteviis toetub meie kalduvusele näha teatud sündmusi suunitletult.

 

Võtame näiteks pandeemia. Viroloogid ja epidemioloogid võivad meile seletada, miks mingi viirus tekib ja tohutu kiirusega levib. Uue viiruse tüve puhul on selle võimalik käitumine esialgu veel tundmatu ja seega hirmutav. Nii ei levita viirus ainult teatud haigust. Ta levitab ka usaldamatust naabrite, kolleegide, puhkuselt tulnute, noorte ja vanade suhtes. Mida kompleksem ja läbipõimunum ühiskond on, seda enam on vaja, et iga üksik suudaks end distsiplineerida ja mitte oma hetkelisi egoistlikke tundeid ja soove järgida. Kriisi läbiv ühiskond vajab keelde ja käske. See ei ole probleem. Seda nimetatakse tsivilisatsiooniks. Ometi sünnitab hirm ja segadus vastupanu ja mõistusevastast käitumist.

 

Kõige käepärasemad seletused on, et selline viirus on mingi riigi poolt loodud bioloogiline relv või farmaatsiatööstuse rikastumiseks loodud vahend. Teoreetiliselt on võimalikud mõlemad seletused. Tõsi on nii see, et vaktsiinide tootmine ja müük annab suuri kasumeid, kui ka see, et mitmed riigid tegelevad bioloogilise relva väljaarendamisega. Vandenõulik mõtteviis valib lihtsaima ja süüdlasele osutava võimaluse. Kas sellist reaalselt eksisteerivat varjude maailma saab siiski pidada "vandenõuteooriate" kinnituseks? Vastus on eitav isegi siis, kui on mõningaid sarnasusi. Kuid millised oleksid erinevused?

 

Esimesele erinevusele me juba vihjasime. Vandenõuteooria pakub universaalset võtit keeruka tegelikkuse tõlgendamiseks. – Laevahukkudes on süüdi kass. Vandenõuteooria on selles mõttes nagu ilmalike inimeste ebausklik vaste püüdele toimuvat seletada. Seal, kus usk elavasse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse kustub, kerkivad esile saatuse jõud ja saatanat teenivad salaühingud – illuminaadid, vabamüürlased, jesuiidid, Siioni targad, bilderbergid, Wall Street, sõjalis-tööstuslik kompleks, süvariik, Opus Dei jne. Isegi Dan Browni fantaasia ei suudaks kirjeldada kõiki vandenõuteooriate tegelasi. Meil ei ole põhjust eitada, et tõepoolest on maailmas ambitsioonikaid ja kuritahtlikke salaseltse, kuid need ei sobi oma piiratuses maailmas toimuva seletamiseks.

 

Teine erinevus vandenõuteooria ja põhjendatud kahtluste vahel seisneb selles, et vandenõuteooriaid ei ole võimalik ümber lükata. Vastupidi, igasugune kriitika vaid kinnitab vandenõuteoreetiku seisukohti, sest kriitik on tema jaoks osa vandenõust.

 

Kolmas erinevus seisneb universaalse kahtluse loogikas. Kui kriminalist uurib kuriteo võimalikke motiive, küsib ta: kellele on see kuritegu kasulik? Seejärel on vaja leida ka jälgi, mis kahtlust kinnitaks. Kuid isegi jäljed ei tõesta veel midagi, sest alibi võib kahtlusaluse kahtlusest vabastada. Vandenõuteoreetik leiab oma vastuse aga kasulikkuse argumendis.

 

Neljas erinevus on terve mõistuse ehk common sense´i põlgus. Vandenõuteoreetikud ütlevad, et terve mõistus toitub mürgitava meedia allikatest. Muidugi ka argimõistusel pole alati õigus. Kuid me leiame siit siiski mõõdupuid, kuni ebatavalised sündmused saavad seletuse. Juba Abraham Lincoln olevat öelnud: "Sa võid mõnda inimest kogu aeg narriks pidada ja kõiki inimesi mõni aeg narriks pidada, aga mitte kõiki inimesi kogu aeg narriks pidada."

 

Terve mõistus elab ühiskonna vaikivatest kokkulepetest. Seetõttu on vandenõuteooriate levik ühiskonnas usaldamatuse kraadiklaasiks. Ühtlasi näitab see ühiskondlikku polariseerumist. Sellises ühiskonnas valitseb etniliste, usuliste ja kultuuriliste rühmituste vastasseis. Õige ja vale loogika on asendunud lojaalsuse ja reetmise loogikaga.

 

Tõde otsiv metoodiline kahtlus on asendunud apologeetilise kahtlusega. Milles on erinevus? Metoodilist kahtlust tuleb rakendada alati ka iseenda suhtes. Sellel on oma roll juba Piibli prohvetlikus traditsioonis. Tõelised prohvetid soovivad sageli, et neil poleks õigus. Nad on võimelised vaatlema end ka enesekriitiliselt.

Apologeetiline kahtlus kahtleb alati selles, mida teised ütlevad. Tõsisematel juhtudel järgneb kahtlusele ususõda tõe reeturite vastu.

 

Meie arusaam tõelisusest toetub suuremalt jaolt sellel, mida me allikatena usaldame või mitte. Kristlastena usaldame me Loojat, loodusseadusi, Jumala Sõna ja Püha Vaimu kui tõe vaimu. Vandenõuteoreetiline mõtlemine loob aga hirmutavaid kujutlusi organisatsioonidest ja isikutest, omistades neile meelevalla, mida neil ei ole. Sest nemadki on vaid osa selle maailma keerukatest protsessidest. Sellepärast „Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks…“ Js 8:12

 

Vastastikuse kahtlustamise ja maha karjumise asemel riietugem Jumala sõjavarustusega. Apostel Paulus ütleb: „12 Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.13 Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te  suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik  teinud. 14 Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu  seljas õiguse soomusrüü 15 ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! 16 Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! 17 Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!18 Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks  valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest.” Ef 6:12-17

 Debati muster

Möödunud aastast tuleb mõnigi teema uude aastasse kaasa. Vahel on hea vaadata, kuidas teised samade küsimustega tegelevad. Aasta lõpu tõsisemaks poliitiliseks debatiks kujunes ÜRO migratsioonileppe allkirjastamise küsimus.

Vaatame, mida arvab sellest, "Herder Korrespondenz'i" korrespondent Vatikanis Lucas Wiegelmann (*1983). (Herder Korrespondenz 1/2019.a.)

Ta leiab, et valijatel on poliitikute suhtes alati kaks üksteist enamasti välistavat ootust. Esiteks peaksid poliitikud sõltumata rahva survest oma veendumustele kindlaks jääma ja näitama, et neil on kindel selgroog. Teiseks peaksid nad aga rahva tahtega igal juhul arvestama. Niisiis valik tuleks teha häda ja viletsuse vahel. Kui avalik arvamus pöördub poliitiku kursi vastu, peaks ta loobuma, kas oma põhimõtetest või avalikkuse toetusest.

Mõned avaliku arvamuse uuringud (INSA) näitavad, et kuigi Saksamaa kirjutas ÜRO migratsioonileppele alla, on vaid kolmandik sakslasi selle poolt. Kas Saksamaa otsus selle leppega ühineda oli siis vale?

L.Wiegelmann osutab sellele, et migratsiooni raamleppe arutelus tõusis esile palju sellist, mis näitab ühiskondlike meeleolude halvenemist. Näiteks, et pool-, neljandik- või nulltõed on paljude jaoks sama usutavad kui faktid. Nii levis kangekaelselt kujutlus, et see leping kuulutab migratsiooni inimõiguseks. Tegelikult on aga vastupidi, lepingule allakirjutanud kohustusid sõnaselgelt "irregulaarset migratsiooni takistama".

On veel üks nähtus, mis teeb Wiegelmanni murelikuks. Kui inimesed lõpuks märkavad, kui palju väärinformatsiooni on antud teema kohta käibel, siis ei süüdista nad mitte neid, kes valeinformatsiooni usuvad (niisiis iseendid) või neid, kes sellist informatsiooni levitavad - vaid ametiasutusi. Siis öeldakse, et ÜRO pidanuks oma poliitikat paremini selgitama. Samasugused hääled kõlasid Suurbritannias Brexiti hommikul.

Ja lõpuks: hirm muutuste ees üldiselt ja võõraste ees eriti on muutunud massiliseks. Kui mõiste migratsioon oli algselt hinnanguist vaba ja sellega kirjeldati nii majanduspõgenikke kui Erasmus programmi tudengeid, siis nüüd on see üha suurema hulga inimeste jaoks muutunud halvakõlaliseks ja pahameelt tekitavaks mõisteks.

L.Wiegelmann leiab, et ajal, mil debattide pidamise kultuur on allutatud sellistele mustritele, kasvab poliitikute vastutus. Neil tuleb üha sagedamini otsustada, kas järgida rahva hulgas levinud meeleolusid või oma sisemist kompassi.

Eelpool öeldu kirjeldab päris hästi ka Eesti poliitilist debatti. Demokraatliku protsessi alalhoidmise seisukohalt on olulised nii need hääled, mis esindavad rahva kartusi, kui ka need, mis pakuvad võimalikke lahendusi. On selge, et globaalseid probleeme ei saa lahendada üksnes lokaalsete vahenditega. Lisaks sellele on vaja veel mõistlikku meelt ja tarkust ning koostöövõimet. "Üleastumise ajal on maal palju valitsejaid, aga mõistliku ja targa mehe puhul püsib kindel kord kaua." Õp 28:2