Debati muster

Möödunud aastast tuleb mõnigi teema uude aastasse kaasa. Vahel on hea vaadata, kuidas teised samade küsimustega tegelevad. Aasta lõpu tõsisemaks poliitiliseks debatiks kujunes ÜRO migratsioonileppe allkirjastamise küsimus.

Vaatame, mida arvab sellest, "Herder Korrespondenz'i" korrespondent Vatikanis Lucas Wiegelmann (*1983). (Herder Korrespondenz 1/2019.a.)

Ta leiab, et valijatel on poliitikute suhtes alati kaks üksteist enamasti välistavat ootust. Esiteks peaksid poliitikud sõltumata rahva survest oma veendumustele kindlaks jääma ja näitama, et neil on kindel selgroog. Teiseks peaksid nad aga rahva tahtega igal juhul arvestama. Niisiis valik tuleks teha häda ja viletsuse vahel. Kui avalik arvamus pöördub poliitiku kursi vastu, peaks ta loobuma, kas oma põhimõtetest või avalikkuse toetusest.

Mõned avaliku arvamuse uuringud (INSA) näitavad, et kuigi Saksamaa kirjutas ÜRO migratsioonileppele alla, on vaid kolmandik sakslasi selle poolt. Kas Saksamaa otsus selle leppega ühineda oli siis vale?

L.Wiegelmann osutab sellele, et migratsiooni raamleppe arutelus tõusis esile palju sellist, mis näitab ühiskondlike meeleolude halvenemist. Näiteks, et pool-, neljandik- või nulltõed on paljude jaoks sama usutavad kui faktid. Nii levis kangekaelselt kujutlus, et see leping kuulutab migratsiooni inimõiguseks. Tegelikult on aga vastupidi, lepingule allakirjutanud kohustusid sõnaselgelt "irregulaarset migratsiooni takistama".

On veel üks nähtus, mis teeb Wiegelmanni murelikuks. Kui inimesed lõpuks märkavad, kui palju väärinformatsiooni on antud teema kohta käibel, siis ei süüdista nad mitte neid, kes valeinformatsiooni usuvad (niisiis iseendid) või neid, kes sellist informatsiooni levitavad - vaid ametiasutusi. Siis öeldakse, et ÜRO pidanuks oma poliitikat paremini selgitama. Samasugused hääled kõlasid Suurbritannias Brexiti hommikul.

Ja lõpuks: hirm muutuste ees üldiselt ja võõraste ees eriti on muutunud massiliseks. Kui mõiste migratsioon oli algselt hinnanguist vaba ja sellega kirjeldati nii majanduspõgenikke kui Erasmus programmi tudengeid, siis nüüd on see üha suurema hulga inimeste jaoks muutunud halvakõlaliseks ja pahameelt tekitavaks mõisteks.

L.Wiegelmann leiab, et ajal, mil debattide pidamise kultuur on allutatud sellistele mustritele, kasvab poliitikute vastutus. Neil tuleb üha sagedamini otsustada, kas järgida rahva hulgas levinud meeleolusid või oma sisemist kompassi.

Eelpool öeldu kirjeldab päris hästi ka Eesti poliitilist debatti. Demokraatliku protsessi alalhoidmise seisukohalt on olulised nii need hääled, mis esindavad rahva kartusi, kui ka need, mis pakuvad võimalikke lahendusi. On selge, et globaalseid probleeme ei saa lahendada üksnes lokaalsete vahenditega. Lisaks sellele on vaja veel mõistlikku meelt ja tarkust ning koostöövõimet. "Üleastumise ajal on maal palju valitsejaid, aga mõistliku ja targa mehe puhul püsib kindel kord kaua." Õp 28:2