Kriitikud ütlevad: Facebook hävitab avalikkuse. Paljud hindavad olukorda siiski teistmoodi. Virtuaalsed platvormid on nende jaoks just selleks ruumiks, kus avalikkust pidevalt luuakse. Mark Zuckenberg ei väsi toonitamast, et Facebook muudab meid vabamaks, avatumaks ja paremaks. Muidugi erandid kinnitavad reeglit. Reegel on aga see, et kriitiline tähelepanu kujuneb vaid sotsiaalsete võrgustike äärealadel. Enamasti toimub sotsiaalsetes võrgustikes siiski fragmenteerumine. Inimesed liiguvad meelsasti oma arvamusi ja hoiakuid kinnitavates hermeetilistes mullikestes. Päeva esimene ja viimane pilguheit nutitelefoni on asendanud hommiku- ja õhtupalve.

Inimene ja tehnika muutuvad üha lähedasemaks. Kui 1930-ndatel said inimesed raadio kui propagandamasina välja lülitada, siis nüüd osutub see üha raskemaks. Samsungi käekell mõõdab veresuhkrut ja -rõhku ning une kvaliteeti, ennustades soovi korral ka eluea pikkust. Inimese kehasse opereeritud kiipide idee ei ole enam teoreetiline, vaid inseneride praktiline unistus. Inimese ja tehnika vahemaa läheneb nullile. Puuduv distants ei sünnita indiviide, vaid karju. Samas on neidki, kes väidavad, et erisuste väljalülitamine võimaldab linnakultuuri kujunemist.

Karjamentaliteedi soosimist on ka kristlusele ette heidetud. Väliselt on võib-olla tõesti raske eristada rockkontserti mõnest kristlikust ülistusteenistusest. Kuid erinevus karjamentaliteedi ja kristliku kutsumuse vahel on siiski väga suur. Ristija-Johannese elu ja saatus on siin heaks näiteks. Sünnipoolest kuulub ta Jeruusalemma ühiskondliku eliidi hulka. Ta on sündinud eriliste privileegidega varustatud preestrite klassi. Kuid ta loobub sellest ja läheb kõrbe. Ristija-Johannese suhe ühiskonnaga on nüüd offline. Kõrbesse Jeruusalemma elu klatš ja seltskonnauudised ei jõua. Kõrb on üksinduse ja kontsentreerituse paik.

Ristija-Johannese edasine mõju kutsub aga Jeruusalemma elanikes esile huvi ja liikumise. Alul tulevad Ristija-Johannest uudistama paljud, seejärel juba pea terve Jeruusalemm. Iga ühiskond vajab uudsust. Seekord pakub seda kummaline preestri poeg. Tema kõned panevad rahvast küsima: „Mis me peame tegema?“ (Lk 3:10). Mõne aja pärast kujuneb Ristija-Johannes omaette „kaubamärgiks“. Ta on rahva huviorbiidis vaid teatud aja. Ka Ristija-Johannesel endal pole huvi võimalikult suurt hulka järgijaid koondada. Vaid käputäis ustavaid õpilasi koondub meeleparandussõnumi ümber. Seevastu kuningas Heroodese õukond tunneb end kõrbeprohvetist sedavõrd ohustatuna, et ta arreteeritakse ja pannakse vangi. Tema pea on lõpuks poolt kuningriiki väärt. Ristija-Johannese „katkestus“ kasvab kuninga jaoks poliitiliseks riskiks.

Kogudusena on meil Ristija-Johannesest õppida, milline tulevikku kujundav jõud võib olla offline seisundil. See on luksus, sest ühiskondlik standard on online seisund. Üksnes tugevad võivad end välja lülitada. Samas on sellised katkestused eluks olulised. Neist sõltub isiksuse kujunemine. Pidevalt informatsioonist üleujutatu ei suuda seda enam töödelda. Meie identiteet kujuneb välismõjude vastuvõtu ja katkestuste vaheldumises. See toimub kuni 33-nda eluaastani (Levinson). Selleks ajaks oleme võimelised olulist mitteolulisest juba eristama. Kuid ka vanemas eas võib antud teema teatud elukriisides uuesti esile tõusta. Siis on taas vaja eneseleidmise üksildasi aegu.

Vabaduse ruum on offline elu, sest see kasvatab kriitikavõimet. Digitaalsele karjale iseloomulik käitumine suudab aegajalt inimeste iseseisvust ja arukust kahandada. Sest võrgustikku lülitatu orienteerub enamasti teiste eeskujude, mitte argumentide järgi. Lisaks sellele on siin kõik sõnumid lihtsustatud. See, mis kõigile meeldib, ei saa ju olla vale. Offline seisundid pakuvad tuge ühiskondlikule survele vastupanemiseks. Iseseisev vaimne elu väldib lihtsustatud endastmõistetavusi.

Katkestus kui kaubamärk

Kui me nüüd küsime, kuidas esindada Kristust kaasaegses ülikommunikatiivses maailmas, siis on eelnev mõtisklus väga oluliseks teenäitajaks. Jeesuse eeskuju näitab, et vaimse elu aluseks on mõtiskluse ja palve, vaikuse ja aktiivse tegutsemise rütmiline vaheldumine.

Palve pole ajaviitmine, vaid vaimse elu alus. Ilmaliku ühiskonna surve kasvades toimub meie elus terve rida muutusi. Esimesena kaob argipäeva survel vaikne palveaeg, teiseks Pühakirja lugemise ja lõpuks pühapäevase jumalateenistusliku osaduse vajadus. Samas annab pidev sotsiaalvõrgustikus viibimine petliku tunde nagu oldaks kõigile kättesaadav ja vajalik. „Ilma minuta ei toimu siin midagi.“ Organisatsiooniliselt võib see kättesaadavus olla vahel vajalik, kuid vaimulikult on selline kujutlus vastunäidustatud.

Uskliku kaubamärgi juurde kuulub offline elu võimalikkuse tunnistamine. Me peame küsima, mis teeb meid erilisteks? Mida teised ei suuda ja meie suudame? Vastus sõltub meie suhetest maailma ja Jumalaga. Olles maailma suhtes offline, saame olla Looja suhtes online. Jeesus ütleb: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:48)

Head kanalivahetust!

Eelnev mõtisklus on inspireeritud Wolfgang Lehner’i artiklist: Imago Christi. Seelsorge 1/2019 lk 30-32.