Keda usaldada, keda karta?

J.Tammo

 

„Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks, ärge kartke, mida tema kardab, ja ärge tundke hirmu!" Js 8:12

 

Elame ebatavalisel ajal, mil meeli valdavad ärevus ja hirm. Usu kaotsiminekuga elavasse Jumalasse on kadunud ka usk kaasinimestesse ja ühiskonna normaalse toimimise võimalusse. Sellist uskmatust soosib ümbritsev infomüra, milles on raske eristada tõde ebatõest. Tulemuseks on üha süvenev skepsis kõige suhtes, mida jagavad ametlikud infoallikad. Selline skeptitsism puudutab nii kliimamuutusi kui pandeemiat.  On tekkinud omamoodi vandenõuteoreetiline miljöö, mida toidab vastav mõtteviis, mis usub, et rahvast hoitakse valitsuse poolt teadmatuses, teda petetakse, valvatakse ja manipuleeritakse. Seega ei tuleks ühtki ametlikku seletust maailmas toimuva kohta usaldada. Totaalne skeptitsism annab ruumi totaalsele kergeusklikkusele. Hiljuti Münsteri ülikoolis läbiviidud uuring näitab, et vabakiriklik miljöö on sellistele teooriatele mõneti vastuvõtlikum. Uurijad Carolin Hillenbrand ja Detlef Pollack põhjendavad seda vabakirikuis levinud kriitilise hoiakuga autoriteetide ning teatud iseseisvus ja üleolekutundega muu ühiskonna suhtes. Nii on meilgi põhjust seda teemat käsitleda.

 

Mõte, et salapärased jõud meid manipuleerivad, on ilmselt ürgne.  Hiljuti ilmus ühes Eesti lehes artikkel kassist, kes oli pääsenud kolmest laevahukust. Arvestades õnnetu kassi poolt läbielatut otsustasid meremehed ta tulevikus kaldale jätta. Keegi kommentaator lisas naljatledes: Kui vandenõuteoreetiliselt seda lugu hinnata, siis oli kass ilmselt kõigi kolme laeva hukus süüdi. Ebausklik vaade ebatavalistele sündmustele ongi ilmselt ürgne, kuid mitte usaldusväärne.

Vandenõulik mõtteviis toetub meie kalduvusele näha teatud sündmusi suunitletult.

 

Võtame näiteks pandeemia. Viroloogid ja epidemioloogid võivad meile seletada, miks mingi viirus tekib ja tohutu kiirusega levib. Uue viiruse tüve puhul on selle võimalik käitumine esialgu veel tundmatu ja seega hirmutav. Nii ei levita viirus ainult teatud haigust. Ta levitab ka usaldamatust naabrite, kolleegide, puhkuselt tulnute, noorte ja vanade suhtes. Mida komplekssem ja läbipõimunum ühiskond on, seda enam on vaja, et iga üksik suudaks end distsiplineerida ja mitte oma hetkelisi egoistlikke tundeid ja soove järgida. Kriisi läbiv ühiskond vajab keelde ja käske. See ei ole probleem. Seda nimetatakse tsivilisatsiooniks. Ometi sünnitab hirm ja segadus vastupanu ja mõistusevastast käitumist.

 

Kõige käepärasemad seletused on, et selline viirus on mingi riigi poolt loodud bioloogiline relv või farmaatsiatööstuse rikastumiseks loodud vahend. Teoreetiliselt on võimalikud mõlemad seletused. Tõsi on nii see, et vaktsiinide tootmine ja müük annab suuri kasumeid, kui ka see, et mitmed riigid tegelevad bioloogilise relva väljaarendamisega. Vandenõulik mõtteviis valib lihtsaima ja süüdlasele osutava võimaluse. Kas sellist reaalselt eksisteerivat varjude maailma saab siiski pidada "vandenõuteooriate" kinnituseks? Vastus on eitav isegi siis, kui on mõningaid sarnasusi. Kuid millised oleksid erinevused?

 

Esimesele erinevusele me juba vihjasime. Vandenõuteooria pakub universaalset võtit keeruka tegelikkuse tõlgendamiseks. – Laevahukkudes on süüdi kass. Vandenõuteooria on selles mõttes nagu ilmalike inimeste ebausklik vaste püüdele toimuvat seletada. Seal, kus usk elavasse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse kustub, kerkivad esile saatuse jõud ja saatanat teenivad salaühingud – illuminaadid, vabamüürlased, jesuiidid, Siioni targad, bilderbergid, Wall Street, sõjalis-tööstuslik kompleks, süvariik, Opus Dei jne. Isegi Dan Browni fantaasia ei suudaks kirjeldada kõiki vandenõuteooriate tegelasi. Meil ei ole põhjust eitada, et tõepoolest on maailmas ambitsioonikaid ja kuritahtlikke salaseltse, kuid need ei sobi oma piiratuses maailmas toimuva seletamiseks.

 

Teine erinevus vandenõuteooria ja põhjendatud kahtluste vahel seisneb selles, et vandenõuteooriaid ei ole võimalik ümber lükata. Vastupidi, igasugune kriitika vaid kinnitab vandenõuteoreetiku seisukohti, sest kriitik on tema jaoks osa vandenõust.

 

Kolmas erinevus seisneb universaalse kahtluse loogikas. Kui kriminalist uurib kuriteo võimalikke motiive, küsib ta: kellele on see kuritegu kasulik? Seejärel on vaja leida ka jälgi, mis kahtlust kinnitaks. Kuid isegi jäljed ei tõesta veel midagi, sest alibi võib kahtlusaluse kahtlusest vabastada. Vandenõuteoreetik leiab oma vastuse aga kasulikkuse argumendis.

 

Neljas erinevus on terve mõistuse ehk common sense´i põlgus. Vandenõuteoreetikud ütlevad, et terve mõistus toitub mürgitava meedia allikatest. Muidugi ka argimõistusel pole alati õigus. Kuid me leiame siit siiski mõõdupuid, kuni ebatavalised sündmused saavad seletuse. Juba Abraham Lincoln olevat öelnud: "Sa võid mõnda inimest kogu aeg narriks pidada ja kõiki inimesi mõni aeg narriks pidada, aga mitte kõiki inimesi kogu aeg narriks pidada."

 

Terve mõistus elab ühiskonna vaikivatest kokkulepetest. Seetõttu on vandenõuteooriate levik ühiskonnas usaldamatuse kraadiklaasiks. Ühtlasi näitab see ühiskondlikku polariseerumist. Sellises ühiskonnas valitseb etniliste, usuliste ja kultuuriliste rühmituste vastasseis. Õige ja vale loogika on asendunud lojaalsuse ja reetmise loogikaga.

 

Tõde otsiv metoodiline kahtlus on asendunud apologeetilise kahtlusega. Milles on erinevus? Metoodilist kahtlust tuleb rakendada alati ka iseenda suhtes. Sellel on oma roll juba Piibli prohvetlikus traditsioonis. Tõelised prohvetid soovivad sageli, et neil poleks õigus. Nad on võimelised vaatlema end ka enesekriitiliselt.

Apologeetiline kahtlus kahtleb alati selles, mida teised ütlevad. Tõsisematel juhtudel järgneb kahtlusele ususõda tõe reeturite vastu.

 

Meie arusaam tõelisusest toetub suuremalt jaolt sellel, mida me allikatena usaldame või mitte. Kristlastena usaldame me Loojat, loodusseadusi, Jumala Sõna ja Püha Vaimu kui tõe vaimu. Vandenõuteoreetiline mõtlemine loob aga hirmutavaid kujutlusi organisatsioonidest ja isikutest, omistades neile meelevalla, mida neil ei ole. Sest nemadki on vaid osa selle maailma keerukatest protsessidest. Sellepärast „Ärge nimetage vandenõuks kõike, mida see rahvas nimetab vandenõuks…“ Js 8:12

 

Vastastikuse kahtlustamise ja maha karjumise asemel riietugem Jumala sõjavarustusega. Apostel Paulus ütleb: „12 Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.13 Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. 14 Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü 15 ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! 16 Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! 17 Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!18 Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest.” Ef 6:12-17

Artikkel on avaldatud ajakirjas Teekäija 1/2021