Kuulutada jõulude saladust

 Lk 2:22-40

Esmasündinu esitamisel templis kohtavad vaga Siimeon ja naisprohvet Hanna igatsusega oodatud vastsündinud maailma Päästjat. Nad näevad, et nende unistus on täitunud ja kuulutavad seda julgelt ja rõõmuga.  

ERE SILMAPILK

 Evangelist Luukas laseb meil kohtuda kahe vanuriga, kelle unistus näha Messiat täitub.

Lapsuke tuuakse templisse, et anda tunnistus – Ta kuulub Jumalale! 

Kuid selle sündmuse juures kohtume me ka kahe eakaga. Mõlemad kuuluksid nagu „templi inventari hulka“ – Templi argielus pole neil enam palju kaasa rääkida. – Kuid nad kehastavad vaimset jõudu, mis on enam kui traditsioonidest kinnipidamine. – Oma usus sügavalt juurdununa kehastavad nad Jumala rahva lootust.

Täna me mõtleme põlvkondade kohtumisele. See on sild mineviku ja tuleviku vahel.

Sellised kohtumised sisaldavad eredaid hetki.  Sündmus ise on rutiinne. Vastsündinud poeglapsi toodi templisse ikka ja jälle. Kuid nüüd juhtus midagi erilist. Siimeon oli juba ammu oodanud seda silmapilku, kuid nüüd see saabus - valgustus, tunnetus, arusaam, selgus. See oli midagi, mis andis talle elu kordamineku tunde.

See midagi ei ole leitav asjades, pidulikes sündmustes, sellel on lihtsalt teistsugune loomus. See on midagi jumalikku, mida inimene elab läbi. Kas me peaksime Siimeoni kadestama, et ta võis maailma Õnnistust hoida oma kätel? Et just tema oli sellel silmapilgul õigel kohal ja õigel ajal?

Ma ei tea. Selleks peaksin ma olema "jõuluinimene", inimene kes suudab kannatlikult oodata, kes suudab pöörduda, kes tunneb inimese haavatavust ja on võimeline võtma endale vastutuse abivajajate, kaitsetute, ühiskonna äärealadel elavate suhtes.

 Ma peaksin siis olema valmis kuuldud rõõmusõnumit ka tegudega kuulutama.

 SIIMEONI MAAILM

 Me näeme Siimeonis enamasti vana meest. Kuid sellest ei ole Pühakirjas juttu: "Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi." - "See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal."

 Teda ümbritseb aga teistsugune maailm. Rahvast, kelle keskel ta elas, kurnasid kaks valitsejat ühekorraga: kuningas Heroodes (kohaliku võimu esindajana) ja rooma keskvõimu esindav okupatsioonivõim. Kuid ka tema enda rahva kõrgkihti kuuluvad kirjatundjad ja ülempreester lasid end ilma igasuguse halastuseta ülal pidada. Sellele viitab Luukas oma loos lesknaise ohvrist.

Siimeon elas aga Jumalale. Teda nimetatakse "õiglaseks ja vagaks, kes ootas Iisraeli päästet ja kelle peal oli Jumala Vaim." Ta oli kindla lootusega Jumala Vaimust täidetud inimene, kellest sai " lootuse ja tõotuste kandja".

Luukas kirjeldab seda nii: "Ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: 29 „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, 30 sest mu silmad on näinud sinu päästet, 31 mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: 32 valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.”

Ta hoiab sõnasõnalises tähenduses oma kätel Jumala troosti, lootust ja õiglust. Tema, kes oli ebaõiglases maailmas oma usus kindlaks jäänud, leidis nüüd rahu. Ta hoiab jumalikku tröösti, Jumala inkarnatsiooni oma kätel.

Jumalat huvitavad nõrgad, tõrjutud, alandatud, näljased. Neile annab ta õiguse. Neile kuulub arm ja õigus .

 LESK KUULUTAB RÕÕMUSÕNUMIT

Evangelist Luukas tõstab prohvet Simeoni kõrval esile ka Hanna, 84-aastase lese. Me loeme: 36 Seal oli ka prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust, kes oli kõrgesse ikka jõudnud. Ta oli mehega elanud seitse aastat pärast oma neitsipõlve 37 ja lesk olnud kuni kaheksakümne neljanda eluaastani. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega. 38 Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust.

Ka Hannale sai veel kõrges vanaduses osaks igatsuse täitumine. Pärast aastakümneid rasket elu lesena oli ta kogu oma lootuse pannud Jumalale. "Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega."

Selle ustavuse ja pühendumise tulemusena saab temast Messia sünni rõõmusõnumi kuulutaja. "Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust."

Kui põnev ja lohutav võib olla elu isegi kõrges vanuses, seda näitab meile lesk Hanna.

Siimeon tõstis esile nii Jeesuse elu tumedaid kui helgeid hetki. – See laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele, et tuleksid ilmsiks paljude mõtted. Ta elu on võit läbi kannatuse ja surma.

Järgnev maal Austria riigimuuseumist teeb seda eriliselt.

Jeesuslaps on suurel valgel linal, mis sümboliseerib kannatust ja surma. 

 Hanna näeb siiski selle lapse elu helget külge: Iisraeli lunastust. Selline on uskliku lootusrikas nägemus.

JÕULUDE SALADUSE AVALIKUKS SAAMINE

Hetkel, mil me saame kingitusi, ei tea me alati, mida need sisaldavad. Me ei ole nii andekad, et näeksime alati läbi pakendi. Jõulude saladus avaneb kõigile neile, kes on valmis muutusteks, kes riskivad oma haavatavusega, kelles on püsivuse ja ootuse kultuuri. See saladus avaneb kõigile, kes on valmis elu selle haavatavuses oma kätele võtma nagu vaga Siimeon.

Jõulude saladus avaneb inimestele, kes pole oma unistusi paremast ja õiglasemast maailmast maha matnud. Nad jagavad oma haavatavat elu, mida iseloomustab armastus, respekt, kaasinimeste hindamine.

Kristuslapse saladus avaneb keset koguduslikku teenimist, kus erinevad põlvkonnad kohtuvad. On oluline, et meiegi kogudus jääks jätkuvalt erinevate põlvkondade vaheliseks ruumiks, kus kuulutatakse Jeesuse Kristusega seotud rõõmusõnumit!

Milline on meie nägemus ja tunnistus keset kaasaegset maailma jõululapsest?

Pärnus, 27.12.2020

 

Eriline jõulukaart

J.Tammo

Jutlus on ilmunud 2020 a. detsembrikuu Kuulutajas

Jõulud on erilised pühad. Ühelgi muul ajal ei lähene ilmalik ja pühalik teineteisele sedavõrd, kui jõuluajal. Oleme harjunud kaubamajade sagina ja perekondlike kogunemistega. Seekord toimub aga kõik 2+2 distantsil ja maskides. Võib-olla aitab see uus olukord süveneda nende pühade sisusse ja leida midagi hingele.

Rahvas kes ei mõista oma Jumalat

Mu laual on vanaaegne postkaart, millel on kujutatud laut öise tähistaeva all, inglid, Joosep ja Maarja ning jõululaps sõimes, taamal karjased lõkke ääres. Üle hälli serva vaatavad aga ustavad tööloomad härg ja eesel. Aga kust nemad tulevad? Aastast 350 on säilinud Rooma lähedal üks bareljeef, millel on kujutatud Jeesuslast sõimes üle sõime ääre vaatavate härja ja eesliga. Nad ei ole seal juhuslikult. Prohvet Jesaja ütleb kriitiliselt: „Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma Issanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.“ Js 1:3 Niisiis Jumala ja Tema plaanide tundmine ei ole enesestmõistetav ja seda isegi Jumala äravalitud rahva jaoks. Miks? Sest me oleme oma tunnetuses valivad. Mõnele ei meeldi inglid, teisele tähetargad, kolmandatele karjased, neljandatele Jeesuse vanemad, kes on juudid ja on ka neid, kellele ei meeldi väikesed lapsed. Kui kõik saaksid oma tahtmist jääksid sellele pildile vaid härg ja eesel. Nendega pole probleemi, sest nemad mäluvad seal vaikselt oma heinatuusti.

Kingitus ja uudishimu

Oleme nagu väikesed lapsed, kes igahommikust advendikalendri aknakesest pudenevat kommi oodates pistame nutma, kui jõululaupäeva hommikul jääb see tulemata, sest kuuse all on hoopis suur kast kingitustega. Mis võiks olla sellel pildil siis see suur kingitus? Sellele küsimusele vastab ingli kuulutus karjastele väljal: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ Lk 2:10

Iga lapse sünd muudab lähedased inimesed uudishimulikuks. Nii juhtus ka tookord, kuid vastavalt sündinu tähtsusele olid sellesse uudishimu lainesse haaratud karjased väljal ja tähetargad kaugelt Kaldeast. See uudishimu äratav sõnum puudutab meidki. Laps Petlemmas on sündinud meilegi ja sellepärast me seda sünnipäeva tähistamegi. Me tähistame inimajaloo kõige tähtsamat sündmust alates inimese loomisest Jumala näo järele. See jumalanäolisus, mis aastatuhandete vältel on meis tuhmunud, ilmub meile taas uue säraga Petlemma sõimes.

Jumal saab lihaks

„Jumal saab lihaks. Kes suudab seda saladust mõista?“ küsib üks tähelepanuväärsemaid protestantlikke müstikuid Gerhard Tersteegen. Mis teeb siis selle lapse nii eriliseks? Paari aasta eest tekitas maailmas elevust ühe Hiina geeniteadlase katse luua „crisp-beebid“. Nimetus tuli geeni kääridest, mida ta kasutas nende laste „loomiseks“. Ta lülitas välja geeni, mis oli vastuvõtlik HIV-viirusele. Loodetavasti olid sellel teadlasel head kavatsused ja terapeutilised eesmärgid. Tegelikult toimus aga eetilise piiri rikkumine. Järgnes suuri vaidlusi. Kas tohib inimeseks olemise aluseid muuta või mitte? Kasutades kaasaegse teaduse võimalusi oleks ju võimalik luua „kunstlikult“ avardatud ja täiuslik inimene. Aastaks 2100 võiks sellise inimese elueaks olla 150 aastat. Nii nagu me praegu eristame kaasaegset inimest neandertallastest, nii eristataks kord „laiendatud“ inimest praegusest. Praegusest homo sapiensist võiks saada täiuslik kõrgem olend - homo deus (jumal inimene).

Tuleme tagasi tolle vana jõulukaardi juurde. Sellel kirjeldatud imelise lapse sünni taga on kogu universumi Looja kogu oma tarkuses ja vägevuses. Talle kuulub meelevald taevas ja maa peal. Ta ei tule maailma päästma superoptimeeritud inimesena, vaid lihtsa pere lihtsa lapsena, kes on elu heitlustes haavatav nagu meiegi. Jeesuslaps sõimes on Looja Jumala otsustav jaa inimelu piiratusele. Tema naeratuses ja nutus avaneb meile kaotsiläinud paradiis. Tema õpetus, elu, kannatus, surm ja ülestõusmine näitavad teed, mida käia. Tema ongi jõulude suurim kingitus. Evangelist Johannes võtab selle kingituse tähenduse kokku sõnadega: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Jh 3:16

Lihtsate inimeste kohtumised

Selle lapse sünd mitte ainult ei rahulda meie uudishimu, vaid puudutab meid kõiki. Jeesus, inimkonna uus algus, ei sünni kuningakojas, preestrite või kirjatundjate peres. Ta sünnib lihtsa puusepa Joosepi ja tema noore naise Maarja ajutises ulualuses. Evangeelium räägib meile loomalaudast. See on pilt kibedast vaesusest. Meil on tegemist lihtsate südametega, lihtsate inimestega. Maarja ütleb oma kiituslaulus: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.“ Lk 1:46-47 Jumal ei kõnni alati rikaste ja vägevate teedel. „Ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt.“ S. 51b

Jumal kõnnib alandlike teed

Jõulud näitavad meile, et Jumalale pole oluline mitte see, mida oleme saavutanud. Me võime lennata kuule ja marsile, manipuleerida oma laste geene, kuid Looja palge ees oleme ikkagi vaesed ja sõltuvad. Samadest laboratooriumidest, kust pärinevad inimkonna kõige isekamad unistused, võivad lähtuda ka kõige hukatuslikumad viirused, mis peatavad maailma mõne kuuga.

Jõulukaart tuletab meile meelde, et tark usaldab oma Loojat. Või nagu tark Saalomon õpetussõnades ütleb: “Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus.” Õp 11:2 Jõulusõnum ongi vaimult alandlikele, kes leiavad armu ja kogevad Jumala armastust. Alandlik mõistab, et ta sõltub Jumala armastusest.  Alandlikule ja uurivale vaimule lööb isegi pimedaim öö särama ja ta kuuleb ilmakärast hoolimata ingli sõnumit: „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu…“

Inimesena sündinud Jumala armastus

Taaveti linnas sündinud Issand Jeesus Kristus kasvab, et kõndida selles maailmas rahu, õigluse ja halastuse teed. See pole lai ja avar tee, mis viib hukatusse, vaid kitsas ja ahtake ellu viiv tee. See tee algab Petlemma sõimest, oma maise isa Joosepi kõrvalt puusepatöökojast, muutub Õpetaja ja Tervendaja rännuteeks jõudes kohtukotta ja ristipuule. Oma elule mõeldes võis Õnnistegija öelda: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.” Mt 8:20 Ometi just Tema, kellel polnud maist kodu, võis öelda: “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minuses! Minu Isa majas on palju eluasemeid…” Jh 14:1-2

Meid kõiki julgustades on Jumala Poeg ise kaitsetu põlguse, üksinduse ja kodutuse suhtes. Tema armastus meie vastu on kõigest hoolimata tugevam kui surm. Maise teekonna lõpus, kui astume ülestõusmise saladusse, mõistame, kes too Kuningate Kuningas oli, kes sõimes sündinuna ja ristil surnuna võis öelda: „Mina olen tee, tõde ja elu!“

Kuid ärgem pangem veel seda imelist jõulukaarti käest, veel on midagi. Evangelist Johannes ütleb:  „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse…“ Jh 1:12  Meie ees on Maarja ja Joosep ning Jeesuslaps. Inglid kummarduvad püha perekonna üle. Härg tunneb oma peremehe ja eesel oma Issanda sõime. Nad ei kutsu meid ainult hetkeks või aastavahetuseks jumaliku öö saladust imetlema, vaid saama püha perekonna liikmeks. Kuidas oleks see võimalik? Juba 5. sajandil ütleb Hippo piiskop Augustinus oma jõulujutluses: „Sündigu Kristus ka teie hinge! Ta on tõde, rahu ja õiglus! Võtke ta vastu!“

Palvetagem!

Issand Jeesus Kristus, sünni minugi hinges, et võiksin saada Sinu pere liikmeks! Kanna mind läbi elu heade ja kurjade päevade, läbi rõõmu ja leina! Sina oled väärt võtma au ja austust.

 

Normaalsuse katkestus

Lk 1,26-38

IV advent 2020

Aziz El Khiar Marokkost kujutab Maarja ehmatust ja tõrjuvat hoiakut seoses ingel Gabrieli sõnumiga. Kristlikule silmale on see üllatav. Maarja nägu peegeldab ehmatust, mis inimest tabab kui jumalik sõnum katkestab elu normaalsed ootused.

On erakordsed jõulud – kuigi linn ja kodud säravad jõulutuledes, katab seda kõike pandeemia vari. Ülestõusmispühad jäid ära. Hoiame hinge kinni, milliste piirangutega mööduvad lähenevad pühad. Normaalseks me igal juhul seda advendi ja jõuluaega pidada ei saa. Milliseks kujuneb meie päästmise püha pandeemia varjus?

Kuidas päästa aasta kõige meeleolukamad – rahu ja rõõmu pühad?

Kuidas päästa jõulupühad ajal, kui meid on soovitatud koju jääda. Iga kontakt, mis ei toimu, on hetkel hea kontakt.

Kontakt tuleb ladina sõnast tangere: puudutama.

Contactus tähendab puudutust, aga ka nakatumist. Praeguste kontaktide piirangud on seega isegi keeleteaduslikult hästi põhjendatud.

Saksa teoloog Johann Baptist Metz on öelnud: "Religiooni lühim definitsioon on katkestus!" Niisiis mitte rutiin. Äkki avavad seekordsed katkestustega jõulud meile midagi jõulude tegelikust sisust ja olemusest. Äkki võimaldab maiste kontaktide vähesus kohtuda meie elu suurima saladusega.

Tänane Evangeelium räägib meile kontaktist, katkestusest ja Jumala tahtest:

Lk 1:26-38

26 Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, 

27 neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost

Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. 

28 Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” 

29 Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. 

30 Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! 

31 Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. 

32 Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. 

33 Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.”

 34 Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” 

35 Ja ingel vastas talle:

„Püha Vaim tuleb sinu peale

ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal,

seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.

 36 Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, 

37 sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.”

 38 Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel läks ära tema juurest. 

IGATSUS NORMAALSUSE JÄRELE.

Mõelgem hetkeks loetud sõnumile:

Ingel Gabriel tuleb Maarja juurde ja kuulutab talle, et ta jääb rasedaks ja sünnitab poja. Ta peab panema talle nimeks Jeesus. Maarja on „vapustatud nende sõnade pärast ja imestab, mida see teretus võiks tähendada.“ Maarja küsib: „Kuidas see võib juhtuda kui ma ei ole mehega olnud?“  - "Ma olen kihlatu ja rase? See veel puuduks. Siis ma olen omadega läbi. Ma kuulen juba , kuidas nad kõik minust põlastavalt räägivad. Ei, ei, ma tahaksin normaalset elu!"

Ja mõelgem veel jõuluööle Petlemma väljal: Karjased valvavad keset ööd oma lambaid. Korraga ilmub neile ingel ja ütleb: "Ma kuulutan teile suurt rõõmu. Täna on teile Petlemmas Päästja sündinud. Te leiate ta imikuna sõimes mähkmetesse mähituna." Ja karjased ütlevad: "Noo suurepärane! Kas me peame oma karjad jätma ja Petlemma jooksma, et mingit imikut näha? Selle asja võib küll vahele jätta. Tänan väga, meie jääme siia ja teeme oma normaalset tööd edasi."

"Tagasipöördumine normaalsusesse" on pandeemia algusest alates muutunud avalikkuses omaette eesmärgiks.

Tegelikult igatsus normaalsuse juurde tagasi pöörduda võibki olla vajalik eesmärk: eriti kui inimene on kaotanud töö, kui ta enam ei tea, kuidas ta peaks oma argipäeva korrastama, kui ollakse muutunud üksikuks ja keegi enam ei külasta…

Kuid on ka rõhuvat ja kardetud normaalsust: suur osa inimkonnast elab vaesuses. Nende normaalsus on nälg, haigused, ohustatud elu, põgenemine.

Seevastu paljudele meist on igatsetud normaalsus siiski tagasipöördumine mugavustsooni, kuhu kuulub ka jõulupidu oma tavapärastes raamides.

JUMALA ILMUMINE ON KATKESTUS

Evangelist Luuka järgi ei tähenda ingel Gabrieli sõnum Maarjale mingit normaalsust – perekondlikku mugavustsooni.

Aga Maarja aktsepteerib seda olukorda kui Jumala tegu. Pärast hetkelist kahtlust, vastab ta sellele juubeldava lauluga, suurejoonelise psalmipalvega, mida me nimetame MAGNIFIKAADiks.

„Mu hing ülistab Issandat47 ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,
48 sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,49 sest mulle on suuri asju teinud Vägev,ja püha on tema nimi50 ja tema halastus kestab põlvest põlve neile, kes teda kardavad.51 Ta on näidanud oma käsivarre kangust,ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt.52 Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke,53 näljaseid on ta täitnud heade andidega,ent rikkad saatnud minema tühjalt.

Karjased võtavad oma rahu rikkumist taevast rõõmsa meelega ja lähevad asja uurima. Nad leiavad lapse ja tänavad selle eest Jumalat, kes on nende tagasihoidlikku argipäeva toonud ülisuure rõõmu.

Jõulud on normaalsuse lõpp, tõeline rahu rikkumine. Jumalikuga kohtumine on usundiloolase Rudolf Otto järgi alati hirmutav ja kaasakiskuv. See on senise normaalsuse katkestus. - See ei ole igal juhul koht päkapikkudele, jõuluvanale ja haldjatele.

Jõulud on maailma pimedusest Päästmise püha. Seda ei saa rikkuda isegi pandeemia sünge vari. Mitte meie ei päästa jõule, vaid jõulud päästavad meid. Jõulude sära kuulutab pimeduse aja lõppu. Sellest jutustavad meie jõululaulud ja evangeeliumid. Jumalast kingitud Pääste pühana sobivad jõulud vägagi sellesegi aega, milles elame.

Seal, kus jõulud on taandunud normaalseks tarbimisralliks, lõpeb see väsinud tühjustundega.  Võib-olla oleme just sellel ebanormaalsel aastal rohkem kui kunagi varem valmis vastu võtma jõulude tegelikku sõnumit: Jumal tõmbab senisele maailmale, kus valitsevaks normaalsuseks on ebaõiglus, vägivald, häving, kurnamine ja lagunenud pered, joone alla.

Ta alustab väikselt ja märkamatult. Maarja kannab endas inimkonna Päästjat. Joosepile ilmutatakse, et ta peab talle isaks olema. Karjased saavad sõnumi ja targad hommikumaalt märkavad imelist tähte. Igal suurel asjal on väike algus.

Ja ingel ütles Maarjale:

„Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! 

31 Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. 

32 Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. 

33 Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.”

Ilma selle alguseta ei ole maailma päästmist. Sellest algusest kasvab ja levib üle maailma suur rõõm. –

Selles alguses on siiski ka Maarja tähelepanuväärsed sõnad: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!”

Issand, sündigu meilegi Sinu sõna järgi, et meiegi elu muutuks jõuluimeks!

Aamen

 

Kilingi Nõmme, 20.12.2020

 

Nagu talvine aed.

Üks kesk-aja tähelepanuväärsemaid luuletajaid, pärslane Rumi (1207-1273), kelle jalge ees õppisid nii juudid kui kristlased, on öelnud: „Ära usu, et talvine aed on kaotanud elu joobe. Ta on vaikne. Aga juured seal sügaval on vägagi mässulised.“ Just sellise talvise aiana tundub mulle, on meiegi advendi aeg. Lühikesed päevad, lõputu hämarus ja pimedus, vihm ja lörts. See aeg on vaikne ja külm, sügavuses siiski mässav ja uue elu ootusest joobunud.

Sellesse vaikusse astume uuel kirikuaastal Markuse evangeeliumiga. Evangelist Markus, kelle sümboliks on lõvi,  saadab meid alanud kirikuaastal igal pühapäeval läbi talve ja kevade, suve ja sügise. Milline on selle evangeeliumi sõnum meile? Iisraeli rahva jaoks katastroofilisel Rooma impeeriumi vastase ülestõusu ja sellele järgnenud Jeruusalemma hävingu ajal sünnib Markuse sulest ilmselt Jeesuse elu esimene ja lühim kokkuvõte. Kolmandik sellest on Jeesuse Kristuse kannatuse ja surma lugu.

Markuse evangeelium algab sõnadega „Jeesuse Kristuse Jumala Poja evangeeliumi algus.“ (1:1) Ükski teine Uue Testamendi teos ei nimeta ennast selliselt. Alates Tertullianusest (II saj.p.Kr.) nimetatakse ka teisi Jeesuse elu kirjeldusi evangeeliumideks. Sõna „evangeelium“ pärineb kreeka keelest ja tähendab keisrikojast lähtuvat „rõõmu- või võidusõnumit“. Sellist sõnumit kuulutati pärast võitu mõne rahva üle või ka valitseja järeltulija sünni puhul. Markus aga jutustab vastukaaluks Rooma impeeriumi vägivaldsetele lugudele Jumala Poja loo. See on teistsugune kui selle maailma lood. Jeesus ei rõhu, vaid vabastab, tervendab ja toidab hädalisi, kogub rahvast ja kuulutab Jumala ligiolu. Tema tegevus algab sõnadega: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (1:15) See, mis järgneb, on jutustav teoloogia. Keset ajastule omast talvist aeda kõnnib jutustaja koos Jeesusega läbi kõrbe, Galilea ja Kaisarea Filipi Jeruusalemma. Seal antakse Jumala Poeg inimeste kätte… Tulemuseks on kannatused ja surm. Ülestõusnud Jeesuse haua juures annab ingel naistele sõnumi: „Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles.“ (16:7) Seda sõnumit võib kaheti mõista. Esmalt sõnasõnalt jüngrite võimalusena kohtuda Jeesusega Galileas. Kuid seda võib mõista ka üleskutsena lugeda Markuse evangeelium veelkord otsast peale läbi, et paremini mõista, kes Jeesus tõeliselt on.

Tänaseski kannatusterikka ja kartliku elu aias küsib ta meilt ikka ja jälle: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ Sellele küsimusele koos Markusega eeloleval aastal vastust otsides kohtume me elu mässava sügavuse ja Jumala joovastava ligioluga.

Pärsia müstikul Rumil oli õigus. „Ära usu, et talvine aed on kaotanud elu joobe. Ta on vaikne. Aga juured seal sügaval on vägagi mässulised.“

Need mässulised juured kannavad uue elu sõnumit: „Ära karda, usu ainult!“ (5:36) ja kui pime saab kord nägijaks ütleb ta: „Mine, sinu usk on su päästnud!“ (10:52)  

Soovin meile kõigile õnnistatud teed läbi talvise, kevadise, suvise ja sügisese aia!  

Joosep Tammo